Haridusministeerium on jaganud järjepanu sõnumeid õpetajate suurest palgatõusust, ent tegelikult satuvad kõik peale alammäära saajate vihma käest räästa alla, kirjutavad Margus Oro ja Meelis Luht, kahe eduka Tartu gümnaasiumi hoolekogu juhid.
Tellijale
Margus Oro, Meelis Luht: nüüd on susi päriselt koolikarjas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõni aasta tagasi soovitas meie haridus- ja teadusminister õpetajal vaadata optimistlikult tulevikku ja teha iga päev midagi paremini. Tema lubadus oli, et tema teeb omalt poolt kõik, et jutud ei jääks vaid jutuks. Lubades ise kaasa aidata sellele, et õpetajad muutuksid julgemaks, võtmaks ette uusi asju või tegemaks vanu tegevusi teistmoodi. Nagu hea õpetaja lubas ka minister vigu, sest kui (ju) neid ette tuleb, peab need üles leidma, neile tähelepanu juhtima ja need parandama.
Lähtudes sellest mõttest, hetke teadmistest ja hoolekogude koosolekutel esile kerkinud teemadest, peame oluliseks veel kord kirjutada kooli eelarvete ja õpetajate palga teemadel. Esiteks on haridus- ja teadusministeerium pidevalt saatnud ühiskonnale sõnumeid, et õpetajate palga alammäär tõuseb 2014. aastal rohkem kui kümme protsenti ning pedagoogide palgatõus on prioriteet. See on nagu ühest heast vanast jutust, kus karjapoiss hõikas appi, et karja hundi eest kaitsta, aga hunti ei olnudki, ja kui susi tuli, siis ei teinud keegi sellest väljagi. Meie meelest on praegu susi päriselt karjas.