Jaan Martinson: kas doping on röövinud spordilt tõsiseltvõetavuse?

Jaan Martinson Foto: Tiina Kõrtsini / Õhtuleht

Näikse, et doping on hävitamas sporti kogu tema ilus ja valus. Mitte seepärast, et tarvitajaid oleks liiga palju – tegelikult ehk ongi, aga seda ei tea keegi – või staarid jäävad üle päeva vahele (ei jää ju), vaid dopingust räägitakse juba rohkem kui võitlusest ja võitjatest.

Süüdistused süüdistuste otsa: venelased kiruvad norralasi, norralased kõiki teisi, rootslased venelasi ja nii ringiratast. Vaid siis, kui Zimbabwe või Kreeka suusataja juhtub olümpiakulla kaela saama, ei pilluta võitja pihta piike: teadagi, kes võidu taga on, keemikud...

Kas saabki enam sporti võtta sellisena, nagu see peaks olema: kamp võrdsete võimalustega atleete paneb jala joonele ja teeb selgeks, kes sel ajahetkel parem on. Ses mõttes, et võimalused pole võrdsed, osa on end turgutanud keelatud moel. Kas me peame pärast iga finišit määrama kahtlusekoefitsiendi?