Juhtkiri: see hirmus sõna, mida kuuldes pulss tõuseb

Tööjõu küsimuses on Eesti lähtunud põhimõttest, et parem eksportida tööd kui importida tööjõudu. Kui lihttöö tegijaid väheks jääma kipub, on targem viia osa tööst riigist välja, nii et paremad ja kallimad töökohad jääksid Eestisse, odavamate täitmiseks leitaks tööjõudu mujal riikides. Sellest tuleneb ka arusaam, milliseid töötajaid riik tulevikus vajab: hästi koolitatud spetsialiste, kallima töö tegijaid. Ja sellest tuleb ka arusaam, millist tööjõudu on mõtet Eestisse lubada või mille tulemist soodustada.

Kuid on valdkondi, kus lihtsama töö tegijaid on vaja just siin, Eestis. Üks sellistest on turism, kuid see pole sugugi ainus. Poes on kõigil vaja käia ja tolm ei kao kontoritest iseenesest. Seda, et tööpuuduse kõrvale on tulemas ka tööjõupuudus, rääkisid siinsed ettevõtjad juba paar-kolm aastat tagasi. On tööotsijaid, on töökohti, kuid kokku need kaks ei saa. Potentsiaalseid töötajaid just kui oleks, aga mitte selle palga eest, mida tööandjad on valmis pakkuma. Suurem palk oleks töötajale muidugi hea uudis, kuid kui sellega ei käi kaasas tootlikkuse ja efektiivsuse suurenemine, on ettevõtjate jaoks tegu kehva lahendusega.

Seega tuleb taas arutluse alla küsimus, kas Eesti saab tulevikus hakkama väljast toodud tööjõuta. Ettevõtjad on sellele viidanud juba aastaid, alguses vihjamisi ja poolel häälel, aga viimasel ajal aina valjemini.