Himaalaja ekspeditsioon: Cho Oyu vallutanule oli suurim õnnestumine sõber Siku päästmine

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tipp vallutatud!

FOTO: http://www.facebook.com/tele2himaalaja

Eesti-Leedu Himaalaja ekspeditsiooni liikmed Tanel Tuuleveski, Allan Valge, Saulius Vilius, kes ainsatena tõusid 22. mai hommikul 8201 meetri kõrguse Cho Oyu tippu, ning Ruta Tolpezninkaite, on ekspeditsiooni lõpetanud ja ootavad Nepaali pealinnas Kathmandus kojulendu. Tuuleveski ja Valge saabuvad Delhi ja Helsingi kaudu Eestisse sel pühapäeval, nende lennuk maandub Tallinnas 14.50. Vilius ja Tolpezninkaite jõuavad koju Leetu järgmisel nädalal.

Tipp vallutatud!

FOTO: http://www.facebook.com/tele2himaalaja

Ekspeditsiooni juht Saulius Vilius andis Postimees.ee'le intervjuu, kus ta valgustab tiputõusu detaile ning räägib põgusalt ka tulevikuplaanidest.

Millal ekspeditsiooni liikmed täpselt Cho Oyu tippu jõudsid?

See oli 22. mail kell 13.10 kohaliku aja järgi. Esimesena jõudis tippu Tanel Tuuleveski, Allan Valge oli temast pisut maas ja viimasena jõudsin sinna mina, teistest umbes veerand tundi hiljem. Tipus olime üsna lühikest aega, tervitasime üksteist, tegime kohustuslikud fotod Eesti, Leedu ja sponsorite lippudega ning siis alustasime laskumist.

Mis kell tõusu alustasite?

Ärkasime teises vahelaagris 7100 meetri kõrgusel juba kell 1 öösel. Umbes poolteist tundi kulus ettevalmistusteks ja kell 2.40 asusime teele. Seega kulus meil tippu jõudmiseks enam kui kümme tundi. Need olid rasked kümme tundi. Õige tipuraja leidmine oli pimedas raske, vahepeal pidime lausa valgenemist ootama, et mitte eksida.

Milline oli ilm tipus?

Võib öelda, et tegemist oli peaaegu ideaalsete oludega: puhus tuul umbes 10 km/h, külma oli umbes 20 kraadi. See oli «kingitus» kuni tipupäevani valitsenud väga raskete ilmaolude eest. Aga ma olen kindel, et kui külma oleks olnud rohkem või kui tuul oleks puhunud tugevam või kui me oleksime pidanud tõusma lumesajus, siis oleks tippu jõudmine olnud väga küsitav.

Kui kaua võttis aega sama tee läbimine teistpidi ehk laskumine tipust teise vahelaagrisse?

Ma ei oskagi seda täpselt öelda, vast kuskil kella kuueks õhtul jõudsime laagrini. Minu jaoks oli laskumine raskem kui Tanelil ja Allanil, mul said n.-ö. patareid tühjaks - kannatasin vedelikupuuduse käes ja olin ilmselgelt ka liiga vähe söönud. Minu teada olime meie kolmekesi sel aastal ainsad, kes tõusid otse teisest vahelaagrist tippu ilma šerpade abi kasutamata ja ilma hapnikuta.

Mis tingis otsuse tõusta tippu otse teisest laagrist, mitte aga kolmandast, nagu esialgne plaan oli?

Jah, me plaanisime tõusta kolmandast laagrist, sest 1100 meetrit vertikaaltõusu on väga raske, aga siin tegi oma korrektiivid ilm. 20. mail puhus mäel väga tugev tuul ja me ei saanud selle tõttu esimest vahelaagrist teise tõusta. Tegime seda päev hiljem. Et aga 23. maiks lubas taas tuule tugevnemist, siis ei jäänud meil muud üle, kui 22. mail otse teisest laagrist tõusu alustada. Seega polnud küsimuseks mitte see, et me oleksime end väga tugevatena tundnud, vaid see, et nii oli lihtsalt mõistlikum.

See oli sinu jaoks neljas kaheksatuhandeline, Taneli ja Allani jaoks esimene, kui raskeks sa seda Cho Oyu tõusu hindad?

Cho Oyu on siiski päris ohtlik mägi, kuigi seda loetakse kergeimaks kaheksaseks. Lisaks oli see hooaeg väga raske. Tööd tuli teha palju - kui tavaliselt tuleb tippu tõusuks köisi kasutada mõnikümmend meetrit, siis sel aastal üle kilomeetri. Raske oli leida ohutut tõusurada, lisaks jättis oma jälje väga pikk sobilike ilmaolude ootamine. Vahepeal puhus mitme päeva vältel tuul kiirusega üle 100 km/h. Meil purunes kaks telki, lisaks tuli läbi viia raske päästeoperatsioon...

Cho Oyu oli mitte lihtsalt minu neljas kaheksatuhandeline, aga seitsmes ekspeditsioon kaheksatuhandelistele, mida ma juhtisin. Vahepeal oli väga raske langetada õigeid otsustusi, samas õppisin sellest kõigest väga palju.

Millise hinnangu sa annad teistele ekspeditsiooni liikmetele?

Ma arvan, et me olime hea ja ühte meeskond. Jah, meil oli vaidlusi, aga me vaidlesime need selgeks. Olen kindel, et ilma teisteta poleks me kolmekesi lõpuks tippu jõudnud. Ainus, mida eestlastel nappis, olid alpinismitehnilised oskused. Neid nad küll pisut parandasid ekspeditsiooni käigus.

Millise hinnangu sa annad ekspeditsioonile tervikuna?

Ekspeditsioon õnnestus, see on selge. Minu jaoks oli suurimaks õnnestumiseks sõbra (Alar Sikk) elu päästmine. Mis mõtet oleks kõigel, kui sa kaotad kaaslase? Pärast päästeoperatsiooni oli mul küll pisut hirmutav uuesti üles tipu poole tõusta, aga seda võib ka nii võtta, et ma kannatasin selle nii tema kui ka enda pärast välja.

Millised on sinu edasised plaanid?

Ma ei tahaks neist praegu väga rääkida, kõige pealt pean koju jõudma ja asjade üle rahulikult järele mõtlema. Päästeoperatsiooni käigus arutasime Alariga, et aitab kaheksatuhandelistest. Praegu ma ei teagi, mis ja kuidas. See oli minu jaoks kolmas ekspeditsioon järjest, kui ma olin sunnitud päästeoperatsioonis osalema... Aga kui ma peaksin veel kaheksatuhandelistel ronima, siis ma eelistaksin neid, mis mul napilt tegemata on jäänud. Ehk siis Shisha Pangmat (8013m) ja Dhaulagirit (8167m). Mõlemal olen jõudnud tipulaagrisse ja sealt pidanud alla tulema.

Kas nendes võimalikes tulevikuplaanides on ka eestlastest mägironijatel oma koht?

Minu poolest kindlasti. Mida kostavad selle peale eestlased?

Tagasi üles