Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875308t1h1e50.jpg)
/nginx/o/2009/10/28/257795t1hd7f8.jpg)
Šveitsi valijad tegid nädalavahetusel vaid 50,3-protsendilise häälteenamusega otsuse toetada referendumil algatust «massilise sisserände vastu». Otsus lülitab riigi põhiseadusse õiguse piirata immigratsiooni kvootide ja piirarvudega ning keelab sõlmida rahvusvahelisi leppeid, mis seda ei tunnista. Võimud saavad kehtivate rahvusvaheliste lepete muutmiseks kolm aastat. Seal hulgas on lepinguid Euroopa Liiduga, kellega seni on (vähemalt teoorias) kehtinud vaba liikumise põhimõte.
Võib muidugi öelda, et Šveitsi valik sündis demokraatlikult ning sellega on aamen. Teistpidi meenutab asi pangalaenu võtjat, kes pärast raha kontole laekumist võtab kõik sulas välja ning leiab, et ülejäänud osa sõlmitud lepingust talle ei sobi. Näiteks see osa, kus nõutakse raha tagasimaksmist teatud aja jooksul. Mitmed ELi tipp-poliitikud on juba rõhutanud, et niisugust ELi-Šveitsi vahel kehtivast lepingute süsteemist «rosinate noppimist» ei ole võimalik aktsepteerida.