Eestit ohustavad uued taimeliigid

Karuputk

FOTO: Pm

Maaülikooli teadlased tahavad uurida bioenergia tootmiseks kasvatatavate võõrliikide võimalikku mõju Eesti loodusele, et vältida nende karuputke sarnast vohamist tulevikus.

Nii nagu üha enam tuleb juurde koostootmisjaamu, kasvab Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi vanemteaduri Katrin Heinsoo sõnul ka põllumeeste huvi neile vajaliku biomassi tootmise vastu. Siinkohal tulevad mängu Eesti loodusele võõrad taimed.

«Tootjaid huvitab, et see oleks hästi produktiivne, pikaealine ja vastupidav taim,» selgitas üle kümne aasta bioenergiataimedega tegelenud Heinsoo. Tema sõnul on suurenenud surve hakata kasvatama rohttaimi, mis meie tingimustes võivad saada samasuguseks nuhtluseks nagu karuputk.

Nii on Eestis järjest enam hakatud kasvatama selliseid võõrliike nagu kõrge nisuhein, ida-kitsehernes ja siidpööris. Kuna puuduvad kogemused, pole praeguseks päris kindel, kui head või halvad need taimed meie loodusele on. Selle kavatseb Heinsoo paari aasta jooksul selgeks teha.

«Kui nad arenevad meie kliimatingimustele vastupidavaks, siis lähevad nad põllu pealt looduslikku keskkonda ja tõrjuvad teised taimed välja. See tähendab, et meie bioloogiline ja botaaniline mitmekesisus looduslikes kooslustes märgatavalt väheneb,» nentis Heinsoo.

Ta tõi näiteks kõrge nisuheina, mis on orasheina sugulane. «Keegi pole uurinud, mis siis saab meie loodusega ja missuguseid hübriide ta hakkab andma, kui me selle sugulase siia sisse toome,» rääkis Heinsoo. «Võime mingil hetkel seista väga tülika umbrohu ees, mis surub teisi taimi välja ja millega oleme samamoodi hädas nagu karuputkega.»

Heinsoo tõi võõrliigi levikust näite Põlvamaalt Maaritsa lähistelt ning Tartumaalt Lootvina juurest, kus ida-kitsehernes ei kasva enam üksnes põldudel, vaid ka juba teepeenardel ja metsaservas.

Heinsoo sõnul pärsivad liigi levikut külmad talved, ent kui see muutub meie keskkonnatingimustele vastupidavaks, siis olukord muutub. «Ta on sedavõrd kiire kasvuga, et suruks momentaalselt teised taimed välja,» rääkis Heinsoo.

Teadlane rääkis, et parim näide invasiivsest võõrliigist on paljukirutud Sosnovski karuputk, mille tõid mitmete kolhooside agronoomid silotaimena sisse 1950. aastatel. «Ta on kiire kasvuga, temast saab palju silo – lehmadel hea süüa,» selgitas Hein­soo toonase otsuse tagamaid.

Heinsoo rääkis, et eespool nimetatud võõrliikide kasvatamine on mitmetes Euroopa maades keelatud, samal ajal kui Eestis huvi kasvab. «Ida-kitsehernes on siin sees juba kümmekond aastat, aga teised toodi siia kolm-neli aastat tagasi,» rääkis Heinsoo.

Ida-kitsehernes

Ida-kitsehernes on külmakindlam kui teised lõunapoolsetelt aladelt pärit söödakultuuride importsordid. Ta on kohanenud suurepäraselt Eesti mullastikutingimustega.

Kasvab hästi põuakartlikel paepealsetel õhukestel rähkmuldadel Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel, kus on osutunud sageli põuakindlamaks kui teised liblikõielised söödakultuurid. Samuti kasvab ida-kitsehernes hästi Lõuna-Eesti vahelduva mullastikuga kuppelaladel.

Allikas: põllumajandusministeerium
------------
Siidpööris

Looduslikult esineb niisketel niitudel Aafrikast Ida-Aasiani, kuid tänapäeval kasvab ka juba Suurbritannias võimsalt. Vähenõudlikud taimed, mis kasvavad rahuldavalt kõikjal, kuid eelistavad niiskemat, samas hea drenaažiga mulda ja päikeselist kohta.

Kohanevad uues kohas aeglaselt, aga kui on paiga omaks võtnud, muutuvad aasta-aastalt aina uhkemaks ja võimsamaks. Meil on tema elujõud ja levikukiirus veel teadmata.

Allikas: Aiasõber
---------------
Kõrge nisuhein

Mitmeaastane niitjas rohi. Selle tüvest ja stoolonitest kasvab tugev ning raske juur, mis tungib sügavale pinnasesse. Taime hallikasrohelisel varrel on ainult vähesed lehed. Vars on sirge, lame ja kõva ning kõrgus on 180–220 cm. Taime hallikasrohelised lehed on jäigad, nende pind veidi kare. Võrsub aprilli keskel ja õitseb juuni lõpus või juuli alguses. Juuli lõpus – augusti alguses on saak koristamiseks küps.

Allikas: Efields
----------------
Karuputk

Algselt kasvas Sosnovski karuputk vaid Kaukaasias, 1950ndatel läks Nõukogude Liidus moodi silotaimena. Kasvab põhiliselt asulate läheduses jäätmaadel ja teede ääres, aga tungib ka jõgede luhtadele. On ohtlik inimese tervisele. Sisaldab furokumariini ja mõningaid eeterlikke õlisid, mis on nahka ärritava ja kahjustava toimega. Taime puudutamisel ilmnevad põletikunähud: kipitus, sügelus, õhetus, punetus, valu, nahaturse. Võivad tekkida villid.

Allikas: loodusmuuseum





 

Tagasi üles