Lugeja kiri: Rail Baltic, meie ja teised

Foto: Pm

Lähiajaloos oli väga päevakajaline kolme Balti riigi ühtsus, et vabaneda unitaarriigi totaalsetest nõudmistest. Vene kroonut sundteeninud Eestist pärit noored mehed tajusid, et me olime okupatsiooni ajal nagu üks ja olemuslikult lahutamatu tervik.

 Vastates küsimusele «Kes sa rahvuselt oled?» «eestlane!», kuuldi kommentaariks tihtipeale: «Teame, Riias (harvem Vilniuses, veel harvem Tallinnas) on palju sakslasi…» Praegu pole teemaks see, millist võõrkeelt keegi koolis õppis või kuidas suhtuti Saksamaa oludesse, vaid küsimus, mis on kolme Balti riigi ühtsusega juhtunud iseseisvuse ajal? Vastus on aga lihtne, triviaalnegi: midagi pole suhtumises naabritesse juhtunud.

Tegelikult on mõtete, soovide ja lõpptulemuste paljususe tingimustes naiivnegi loota, et kõik inimesed on oma soove esitamata Rail Balticu tüüpi suurprojektiga kohe nõus. Teame, et Eestile kulub säärane maismaatee väga ära. Väidetavalt ka Lätile ning Leedule. Kohe on kindlam, kui tead, et Euroopaga seob meid midagi enamat kui lihtsalt küünarnukitunne. Kuid: tänapäeva inimestele on enam vaja põhjuslikke selgitusi kui kõlavate dogmadega poliitkorrektset esitlust. Eestis on tulevase suurraudtee trassi kulgemise osas jõutud vaikivale konsensusele: kui Euroopast tulevad suured summad, siis väikesed omanikud suurplaani vastu enam häält ei tõsta. Suurepäraselt toimib sajandite vältel talupoegadesse sisendatud mõtteviis, et «kui suured räägivad, peavad plaani, siis väikesed on vait» ja asi läheb nagunii suurte tahtmist mööda. Lätis näikse samamoodi olevat.