Aitäh! Ja ära väsi – kes poleks seda kuulnud. Esilinastus on ära olnud, noor autor väriseb erutusest, mida tema filmi kohta arvatakse. Ja siis tuleb Peep Puks, surub kätt ja ütleb: «Ära väsi!» See teeb südame soojaks, julgustab – ja sellel on kaalu, ikkagi eesti dokumentalistika suurkuju!
Ka Puksi enda filmid, mida on ligemale 60, on ääretult heatahtlikud ja südamlikud, neist kiirgab sügavat mõistmist ja lugupidamist oma kangelaste vastu. Aga seal on ka poeetilist üldistust ja tõsist hingevalu, olgu siis Eesti külaelu või pisikeste külakoolide hääbumise pärast («Koduküla», 1969 koos Peeter Toomingaga, ja «Kolm talve», 1973). Maa on Puksile üldse südamelähedane, ta ise on seda seletanud nii: «Maainimestes oli siis veel midagi väga eestilikku, mis linnas oli juba kadumas. Ehedus. Jõud. Lugupidamine maa vastu...»