Hüpe – kukkumine, hüpe – ebaõnnestunud maandumine, hüpe – «liblikas»… selline oli Sotši olümpial Viktor Romanenkovi vabakava algus. «Ma ei tea, mis minuga juhtus, kuid ma oleksin pidanud end kokku võtma, sest üheksa elementi ootas veel ees. Kuid ma ei suutnud,» tunnistas Romanenkov. Ilmselgelt murtud olekuga sportlane tõdes, et sõitis halvasti ja pole endaga rahul.
Päev varem, pärast lühikava, rääkis Romanenkov, et jalad olid närvipingest pehmed, kuid siis suutis ta saada enda st võitu. Eile läks aga kõik teisiti. «Ma ei saanud seekord oma närvidega hakkama,» lausus ta. «Kuna olin oma grupis viimane sõitja, pidin pärast soojendust väga kaua istuma ja ootama jääle pääsemist. Selle 45 minutiga tuli pähe igasuguseid mittevajalikke mõtted.»