Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/02/16/2828330t1h54f4.jpg)
Viimastel kuudel on kodusõjad Kesk-Aafrika Vabariigis (KAV) ja Lõuna-Sudaanis nõudnud tuhandeid elusid ja ajanud kodust minema ligi kaks miljonit inimest. Rahvusvahelises kogukonnas on kerkinud kartus võimaliku genotsiidi pärast KAVis, Lõuna-Sudaan tõmbab tähelepanu juba sellegi poolest, et tegu on Aafrika kõige uuema riigiga.
Mõlemad riigid asuvad laiemas vööndis, mis on viimastel kümnenditel näinud rohkem vägivalda kui enamik ülejäänud mandrist. Põhjast Sudaani ja lõunast Angolaga piirneva, kaheksat Aafrika riiki hõlmava vööndi arvele langeb üle 80 protsendi kogu mandri viimase poolsajandi 16 miljonist sõdades ja kodusõdades hukkunud inimesest.
Ajalukku vaadates on neid sadu aastaid vaevanud erakordselt ränk vägivald peamiselt kahe välisteguri tõttu: orjakaubandus ja eriti rõhuvas stiilis Euroopa kolonialism.
Sadu aastaid oli orjade püüdmisega seotud konfliktides üks suuremaid murrangujooni just see geopoliitiline ala, millele jääb KAV lõuna ja Lõuna-Sudaan põhja poolt. Seal kohtub põuane arabiseerunud Põhja-Aafrika lopsaka Sahara-taguse mustanahalise Kesk-Aafrikaga.
Arabiseerunud põhi pidas lõunat piirkonnaks, kust tulebki orje hankida – osaliselt seepärast, et usu tõttu ei olnud moslemitel üldjuhul lubatud orjastada teisi moslemeid. Õigupoolest loodigi sellest joonest vahetult põhja pool mitmeid (nüüdseks kadunud) riike, mille ainuke mõte oli orjakaubandus.
Orjapüük ja kolonialism
9.–19. sajandil võeti kinni ning müüdi Araabia ja Aasia suurtel orjaturgudel maha kaheksa-üheksa miljonit mustanahalist aafriklast. Orjandus ei olnud sugugi tundmatu ka piirkonnas endas ning 16.–19. sajandil müüdi veel vähemalt 11 miljonit aafriklast orjaks teisele poole Atlandi ookeani.
Tuhat aastat kestnud orjade püüdmist harjutas nii ohvrid kui orjapüüdjad vägivallaga, seda hakati pidama ühiskondlikuks paratamatuseks.
Vähemalt sama katastroofiline kui tuhat aastat kestnud orjapüük oli Euroopa kolonistide saabumine 19. sajandil.
Et ekvaatori ümbruse Aafrikat iseloomustab malaaria, meningiidi ja kollapalaviku vohamine, ei saanud Euroopa sinna asustada palju valgenahalisi koloniste, sest neil puudus immuunsus troopiliste tõbede suhtes. Osaliselt seepärast pakkusid nad kontsessioonisüsteemiks kutsutud kolonialismi erivormina käputäie eurooplaste juhitud erakompaniidele eksklusiivse õiguse ekspluateerida konkreetseid maa-alasid.
Kontsessioon hõlmas nii maad kui selle loodusvarasid ja elanikke. Et kompaniid saaksid kontsessiooni maksimaalselt ekspluateerida, said nad sageli ka haldusvõimu ja voli luua oma «relvajõude».
See oli odav kolonialismi vorm, sest ei läinud Euroopa maksumaksjatele sentigi maksma. Küll aga tõi kaasa rea kaubanduslike poolriikide tekke. Süsteemile pani aluse Belgia kuningas Leopold Kongos, peagi hakkasid seda matkima prantslased ja teisedki. Kontsessioonisüsteem tõi kaasa üüratu rõhumise: sunnitöö, hukkamise, piitsutamise, isegi pantvangide võtmise.
Nagu orjapüüdmise aegadel, nii harjusid ka nüüd tervete piirkondade, sealhulgas praeguse KAVi elanikud massilise vägivallaga, mis polnud enam hootine, vaid lakkamatu.
Traagilisel kombel on vaesus ja vägivald aina edasi kestnud ning KAVi ja Lõuna-Sudaani on viimastel aastakümnetel räsinud sisekonfliktid.
KAV iseseisvus Prantsuse võimu alt 1960. aastal, kuid elanikud kannatavad endiselt, tihti naaberriikidest pärineva vägivalla tõttu. Näiteks 1983. aastal rajasid Lõuna-Sudaani mässulised oma laagrid KAVi. Hiljem on sinna baase rajanud ka Uganda nn Issanda Vastupanuarmee võitlejad. 2001. aastal külvasid KAVis kaost Kongo mässulised, kelle oli kohale kutsunud KAVi enda kukutatud valitsus. Tšaadi kodusõja vältel on KAVi jõudnud nii selle valitsusväed kui mässulised.
Raske leida lepitust
Sudaanist KAVi imbunud väiksed hambuni relvastatud «armeed» on röövinud sealt miljonite eurode väärtuses bambust, mida Sudaanis kasutatakse ehitusmaterjalina.
Bandiidid ja inimröövidele spetsialiseerunud jõugud peamiselt Tšaadist, Sudaanist ja Kamerunist on juba ammu tekitanud hirmuõhkkonna KAVi põhjaosas. See omakorda on tekitanud kohalike omakaitserühmitused, mis suudavad sõjaliselt osaleda ka poliitilistes konfliktides.
KAVi armetus seisus majandus on asja ainult hullemaks muutnud. Sageli vahetuvatel valitsustel pole jagunud ressursse, et tasuda enda võimuleaitajaile, ära osta rivaale ega isegi armeele korralikult maksta. Samal ajal on terved piirkonnad ära lõigatud vähesestki jõukusest ja see omakorda on süvendanud rahulolematust.
Lõuna-Sudaanis hukkus pikas iseseisvusvõitluses Sudaani vastu (1955–1972 ja 1983–2005) kuni kaks miljonit inimest. Praeguse kriisi vahetuks põhjuseks on Lõuna-Sudaani pikalt räsinud hõimukonfliktid. Suur osa hõimuvaenust tuleneb ülilevinud karjavargustest, millele ajendab kariloomade kasutamine pruudilunana.
Praegu püüab rahvusvaheline üldsus peatada kokkupõrkeid nii Lõuna-Sudaanis kui KAVis. Kuid mõlemal maal sajandeid kestnud ja sageli väljast algatatud vägivalla ja rõhumise pärand muudab selle erakordselt keeruliseks ülesandeks.
David Keys on ajalehe Independent arheoloogiakorrespondent ja BBC ajalooajakirja kaasautor, samuti mitme ajalooteemalise dokumentaalfilmi konsultant.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane