Tarbimises tõttab appi terve talupojamõistus

Marju Himma-Kadakas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Repro

Ökoleib, ökoeluviis, ökoloogiline jalajälg, öko­sek­suaal, ökorektik... 1990. aastatel oli popp lisada kõigele eesliide euro – euroremont, euroaknad –, kuid nüüd on selleks saanud öko. Mis see öko siis on ning kust läheb piir ökohulluse ja teadliku keskkonnasäästliku tarbimise vahel?


Maaülikooli teadusprorektor Anne Luik, Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktor Erik Puura ning Tartu Veevärgi reoveepuhasti juhataja Hillar Toomiste annavad soovitusi, mida tasuks silmas pidada oma igapäevatarbimises, et mõtlemine ulatuks kaugemale müütidest.

Talupojamõistus soovitab
• Iga toote ostmisel tasub kõigepealt mõelda, kas teil on seda toodet ilmtingimata vaja.
• Kui olete jõudnud järeldusele, et asja on ikka väga tarvis, vaadake, kui vastupidav see toode on. Keskkonnasõbralikumad on need tooted, mida saate võimalikult kaua ning täiesti lõpuni ära kasutada.
• Vaadake, kus toode on valmistatud. Mida kaugemal on tootjamaa ja mida enamatest kohtadest on tooraine, seda loodusvaenulikuma tootega on tegu.
• Harutage toode mõttes tükkideks ja mõelge, mis jääb pärast asja kasutamist keskkonda prügina alles. Eelistage neid tooteid, millest jääb alles võimalikult vähe pakendit ja muud kasutut.
• Toidu puhul lähtuge teadmisest, et ebanormaalselt suur või kaugel kasvatatud ja hästi säiliv annab teile peale toitainete ka palju selliseid aineid, mis toidulauale ei kuulu. Vanaema õunaviss edestab Belgia pirne, porgand ja kaalikas asendavad talviseid tsitrusvilju.
----------------------------------------------------------

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles