/nginx/o/2014/02/19/2835704t1h5fdb.jpg)
Kristjan Svirgsdeni portreefilmi Heinz Valgust läksin vaatama ootusrikka eelhoiakuga. Olime Rahvarinde päevil Valguga mitu puuda soola üheskoos ära söönud. Kõnemeestena – Valk siinkirjutajast osavam, värvikam ja võimsam – täiendasime teineteist. Valgu kõned olid mässumeelsed ja julgustavad, siit ka tema legendaarne «Ükskord me võidame niikuinii!». Minu esinemisi varjutas igavikumõõde.
Ootust kerisid kõrgele ka Valgu suurepäraselt jutustatud/kirjutatud elulooraamatud «Pääsemine helgemast tulevikust» ja «Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua». Nende põhjal stsenaariumi kirjutamine ja filmikujundi loomine ühest Eesti lähiajaloo kangelasest ei pruukinuks saada üle jõu käivaks ettevõtmiseks.
Svirgsden on valinud teise tee. Kui filmi alguses ja lõpueelsetes kaadrites näemegi Valku oma vingete esivanemate Matleena ja Hansu hauda tähistava raudristi tuhmuvat värvi värskendamas – ja siit oleks saanud üles ehitada kujundiks tihendatud kokkuvõtte ühe ärksa ja kunstiandeka eestlase eluteest, tema tähthetkedest ja vaiksest tagasitõmbumisest –, siis vaatajale pakutakse hoopis õhtule jäänud vana revolutsionääri nokitsemisi.
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)