Bonobo – mitte lihtsalt läptopi vahtimine

Bonobo Rock Cafés. Foto: Risto Kozer

Suuremat sorti kontsertide korraldamisega kaasneb alati ka ulatuslik meediakampaania, mille eesmärk on kõnetada võimalikult laia kuulajaskonda. Ka Bonobo kontserdi turundamisel kasutati sellist strateegiat ning nagu näha, tehti seda edukalt.

Kui piletid 9. detsembril müüki paisati, oli kontsert kahe nädala pärast juba välja müüdud. Publiku seas levis selle kohta kaks teooriat. Ühe levinud teooria järgi tõmbasid turundusprotsessi käima kolm kohalikku  hipsterit, kelle kiidusõnade peale üle Eesti pileteid soetama hakati. Teise teooria kohaselt on Bonobo (Simon Green) lihtsalt selline artist, kes huvitaval kombel kõige laiemalt keskmist muusikasõpra siinses kontekstis kõnetanud on.

Kõigepealt soojendajad. Sander Mölder kui tuntud souli- ja naistehurmur alustas mesimagusa souli valikuga, tema käekirja meelitav sünergia peegeldus eelkõige õrnema soo esindajate kehadest. Ja tuleb tõdeda, et neid polnud vähe. Teiseks soojendajaks oli Firejosé (Mark Stukis).