Jüri Saar: kõikenägija

Jüri Saar Foto: Toomas Huik

Kõikenägemise igihalja teemaga on tegelnud mitu väljapaistvat mõtlejat. Utilitarismi rajaja J. Bentham oli 18. sajandi imelaps, filosoof ja grafomaan, kes mõtles välja mõistlikkuse, kasulikkuse üldprintsiibi. Benthami arhitektuuriline leiutis oli ülimalt efektiivse ehitise tüüp – panoptikum, kõike- ja kõikjale nägemist võimaldav maja. Universaalne ja sobiv vanglatele, koolidele, manufaktuuridele, haiglatele, kõikjale, kus kasvatati ja kasutati inimesi.

Panoptikum oli ideaalne ehitise vorm, milles pandi tööle kontrollimehhanism, kus üks valvur sai korraga kontrollida paljusid valvatavaid. Tegemist on ringikujulise hoonega, mille keskpunktis seisab vaatlustorn, kust avaneb vaade ringhoone sisefassaadile. Ringhoone on jagatud kongideks, millest igaüks ulatub läbi kogu maja; nõnda on igal kongil kaks akent, üks avaneb siseõue, vastakuti seal kõrguva torni akendega; teine avaneb väljapoole ja sealt pääseb sisse valgus, mis täidab kogu kongi. Sel juhul piisab ühest valvurist kesktornis, ning igasse kongi saab paigutada ühe valvatava, olgu ta siis hull, haige, süüdimõistetud kurjategija, tööline või õppur. Nii palju, kui on säherdusi puure, on ka tillukesi teatreid – iga näitleja on seal üksinda, täiuslikult individualiseeritud ja lakkamatult nähtav. Pealegi ei näe ta kõrvalkongidesse, seal on vaheseinad, mis hoiavad ära kahjulike mõtete ja eeskujude leviku. Läänelik ratsionalism, mis on ühtaegu võti ühiskonna pidevaks arenguks ja inimese täiustumiseks, leidis selles ülima väljenduse.

Pikka aega peeti panoptikumi Benthami kentsakaks, eluvõõraks ideeks, mis aga elas edasi ja omandas uusi tähendusi. M. Foucault rääkis 20. sajandi lõpul valgustusajastul tekkinud panoptismist kui üldisest nähtusest. Tema arvates viidi siis ellu teatav hoopis üldisem inimeste mõjutamise ja kontrolli all hoidmise printsiip. Humanism, brutaalsete avalike hukkamisetenduste lõpetamine ja kurjategijate karistamise viimine avalikkuse pilkude eest varju oli vaid üks suure pöörde aspekt. Ja pigem väline. Kui enne jagunes inimkond väikesearvuliseks eliidiks, kellel oli individuaalsus, elulugu, ja inimmassiks, kes olid vaid nimetud ühikud, siis valgustusajastul tekkis vaba tahtega indiviid, ka lihtinimene individualiseerus. Selline uus inimene vajas juhatamist ja kasvatamist, et ta tahaks ikka õigeid, mitte valesid asju. Nii pandi kokku indiviid, tema individuaalsus ja kontroll, mis suudab individuaalsusega arvestada, kuid samas tagada ka soovitud tulemuse.