Pidulaud Napoleoniga

Britt Rosen
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuhksuhkruga üle: Õie Pritson oma magusakuningriigis – «Kook peab jääma rammus ja mahlakas, mitte kuiv ja kõva,» ütleb ta, sõeludes Napoleonile tuhksuhkrut.
Tuhksuhkruga üle: Õie Pritson oma magusakuningriigis – «Kook peab jääma rammus ja mahlakas, mitte kuiv ja kõva,» ütleb ta, sõeludes Napoleonile tuhksuhkrut. Foto: Kristjan Teedema

Aastakümneid oli Napoleoni kook üks neid kultusküpsetisi, mis paljudes kodudes pidulauda ehtis. See koogiretro teeks lauale au ka Eesti tähtsaimal pidupäeval – kel südikust, võtku küpsetamine ette.

Uskuge või mitte, kuid kohvilauas võivad tõusta kired taevani, kui jutt läheb Napoleoni koogile. Milline on õige? Mitu lehttainakihti? Keedu- või võikreemi või hoopis kondenspiimaga? Moosiga või ilma? Aga olete te kuulnud midagi moodsast hapukooretainast, mida kondiiter Nadja Kaarma soovitab? Ent mina tean parimat kiirlehttaina retsepti!   

«Ei ole õiget ega valet. Igal perenaisel ja kondiitril on oma Napoleon,» rahustab tuliseid vaidlejaid Werneri kohviku ja Gustavi kondiitri legendaarne peakondiiter Õie Pritson. Üks armastab keerukamat võiga kihistatud lehttainast, teine hoopis küpsisekihte, kreemegi on moodsal-kiirel ajal seinast seina. Komeedi kohvikul on oma, Põhjaka mõisal jälle teine retseptimugandus – las nad ollagi erinevad!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles