Kanadast kasarmusse

Elukool: Veiko Parmingule meeldib, et kaitsevägi õpetab kiirelt mõtlema, probleeme lahendama ja inimesi juhtima. Foto: Mihkel Maripuu

USAs maailma parima tehnoloogiaülikooli lõpetanud Kanada eestlane Veiko Parming tuli enne karjääri alustamist teenima Eesti kaitseväkke, tema kaasmaalane Kalle Hendrik Amolins tegi selle nimel kõrgkooliõpingutesse pausi.

Olen saanud juba kümme aastat nautida Eesti kodakondsust, kuigi oma mõttes pole ma seda välja teeninud, ütleb kolmanda põlve väliseestlasena Kanadas sündinud Kalle Hendrik Amolins (23). Toronto ülikoolis majandust õppides läbis ta ka eesti keele kursused. «Ühel päeval mõtlesin, et siin õpin küll keelt, aga Eestis saaksin kaheksa kuud oma keeleoskust parandada.» Nii sündiski otsus teha enne viimast ülikooliaastat õpingutes paus ja tulla vabatahtlikuna Eesti kaitseväkke.

Torontost pärit Veiko Parming (25) asus Võrus Kuperjanovi pataljonis aega teenima juba mõni kuu varem, ja temalt sai Amolins
uurida, mida Eesti kaitsevägi endast kujutab. «Veiko rääkis kõike seda, mida sõjaväest teada võiks – et õppusel on raske, peab pingutama, vaba aega on vähe ja distsipliin on range. Aga samas on need ju asjad, mida sa sõjaväest ootad,» nendib reamees Amolins.

Põhjalikust kodutööst hoolimata tabas teda esimesel kasarmunädalal korralik šokk. Range sõjaväekorraga harjumine läks siiski kiiresti, kuid eesti keelega on ta vahel harva seniajani kimpus. «Aga räägin juba kiiremini ega pea enam sõnu otsima,» mainib Amolins, kelle väliseesti päritolu reedab – nagu ta ise ütleb – juba 30 sõna järel aktsent.

Mullu juulis teenistusse asunud Parmingu emakeel on seevastu nii hea, et üks jaoülematest sai alles meie loo tegemise käigus teada, et temagi on Kanadast pärit väliseestlane. «Ma teadsin küll, et meil on teine Kanada poiss veel, aga et tema …» oli kaitseväelane siiralt üllatunud.

Jahmunud sõbrad
Parming on lõpetanud transpordiinsenerina Massachusettsi tehnoloogiainstituudi, mida peetakse maailma parimaks tehnikaülikooliks. «Eks ma oleks võinud kohe tööle minna, aga mõtlesin, et parem on ajateenistus läbi teha,» selgitab nüüdseks kaprali auastme saanud Parming. «Tegelikult oli see viimane aeg kaitseväkke tulla. Kui käiksin juba tööl – võib-olla oleks juba ka pere ja maja – ja hakkaksin siis kaaluma, kas tulla või mitte, poleks see kindlasti nii lihtne.»

Sõbrad olid noormehe otsusest kuuldes jahmunud. «Aga osa neist leidis samuti, et just praegu, kui tööga on kitsas, on hea aeg teistsuguseid asju ette võtta ja uutmoodi kogemusi saada,» mainib Parming. Mõni aeg hiljem võttis temaga ühendust paar väliseestlast, et uurida tingimuste kohta kaitseväes, ja üks neist oli Kalle Hendrik.

Parmingu ema kartis, et kuna Eesti sõdurid teenivad nii Iraagis kui ka Afganistanis, siis äkki saadetakse ka poeg sinna. Päris rahulik pole ema süda vist seniajani. «Kui ma ütlen talle, et me lähme nädalaks metsa, on mul tunne, et kardab, kas ma seal ikka ellu  jään,» sõnab Parming.

Noormehe sõnul mõtles ta ajateenistusse tuleku põhjalikult läbi. «Kuna Eestis on ajateenistus kohustuslik, siis leian, et on põhimõtteliselt õige see ka läbi teha,» selgitab ta. Teiseks soovis ta paremini Eestit tundma õppida ja aasta ringi kohapeal elada. «Kolmas põhjus on see, et kaitseväes õpib asju, mida tsiviilelus ei õpi. Näiteks koged siin, kuidas pingeolukordades hakkama saada ja kiiresti probleeme lahendada. Ülikoolis olid keerulisemad probleemid kui siin, samas oli seal aega mõelda, kuidas neid kõige efektiivsemalt lahendada, kaitsevägi aga nõuab kiiret otsustamist.»

Arusaamatu otsus
Veel toob Parming ajateenistuse positiivse küljena välja, et see õpetab eri inimestega suhtlema. Just seda ta enne Eestisse tulekut pelgas: «Mind hoiatati, et osa eestlasi ei ole maailmas käinud, neil on provintsiaalne suhtumine. Mõtlesin, kuidas võetakse vastu inimene, kes on kaugelt tulnud.» Meeldivaks üllatuseks selgus, et keegi ei uurigi, kust ta tuli, isegi pisut eripärane keelepruuk ei tekitanud küsimusi. Kui Kanada päritolu kolm nädalat hiljem muuseas jutuks tuli, huvitas kaaslasi põhiliselt see, miks tuleb keegi nii kaugelt vabatahtlikuna kaitseväkke.

«Põhjendasin siis neile ära. Osale jäi – ja jääbki – see arusaamatuks, teised andsid patsu õlale, et väga hea,» meenutab Parming. Ta lisab, et on oma ajateenistusse tulemise otsusega küll rahul, kuid tsiviilelu sobivat siiski paremini. Kanada palgalisse sõjaväkke minemist pole noormees kordagi kaalunud, ka poleks ta oma sõnul tulnud Eestisse sõjaväeteenistusse juhul, kui see oleks siin vabatahtlik.

Parming ja Amolins on ühel meelel selles, et Eestis peab kohustuslik ajateenistus säilima ning palgaarmeele üleminek poleks õige tee. «Eesti asub Euroopa Liidu – ütleksin, et läänemaailma – piiril, siin on loomulikult vaja reservarmeed, mis on alati valmis riiki kaitsma,» ütleb Amolins. Parming lisab, et palgaarmee oleks Eestis ka liiga väike, et riiki kaitsta. «Kohustuslik ajateenistus muudab ka rahva suhtumist riiki ning kodumaa kaitsmisest saab kõigi, mitte väikse rühma kohustus,» mainib ta.

Noormeeste ajateenistus saab läbi juba mais. Oma tulevikuplaanidest nad rääkima ei kipu. Parming tahab kindlasti minna laulupeole, kuhu tulevad Kanadast esinema tema ema ja õde, suvel pisut ringi rännata ja asuda siis erialasele tööle. Ajateenistust Eesti kaitseväes ta oma CVs mainimata ei jäta. «Kas see plusspunkte annab, ei oska öelda. Aga tööintervjuus võiks küll välja tuua oskused, mida olen siin saanud,» ütleb ta.

Amolinsi jutust lipsab mitu korda läbi väljend: kui satun Kanadasse. Kuigi tal on kindel plaan ülikooliõpingud lõpetada ja minna edasi magistrantuuri, tunnistab ta, et näeb end lähiajal pigem Eestis kui sünnimaal.