Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875160t1h10ce.jpg)
/nginx/o/2013/09/06/2323075t1hd839.jpg)
Kui Venemaale ja Sotšile seitse aastat tagasi taliolümpia korraldamise õigus anti, võis üsna kindlalt prognoosida, et need saavad olema uhked mängud. Nii nagu Pekingi suveolümpia 2008. aastal Hiina riigi jaoks, olid ka Sotši mängud Venemaa ja Vladimir Putini jaoks näitamise koht. Putini soov teha Venemaast maailma superriik lausa karjus vajaduse järele korraldada suurejoonelisi spordimänge. Teada on ju ka see, et 2018. aastal korraldab Venemaa jalgpalli maailmameistrivõistlused. Küllap on järgmine siht suveolümpia.
Sotši mängude korraldamisel Venemaa raha ei lugenud. Sellest kujunesid kõigi aegade kalleimad olümpiamängud, mille kulud ületasid isegi Pekingi omi. Kogu Sotši mängude ajal polnud kuulda nurinat spordibaaside või elamistingimuste üle. Televaataja jaoks kulgesid mängud ladusalt. Lähistroopikas peetud taliolümpia jättis erakordse ja võimsa mulje. Kui Rahvusvahelise Olümpiakomitee president, sakslane Thomas Bach märkis lõputseremoonia kiidukõnes, et Venemaa tegi seitsme aastaga seda, mida mujal tehakse paarikümnega, võinuks Putin küll rahulolust lõhkeda. Eesmärk sai täidetud. Venemaa oli ka olümpiamängude edukaim riik, saades enim kuldseid ja muud karva medaleid.