Takerdumine prioriteetidesse ja elujõuetu organisatsioon

Peep Pahv
, sporditoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olümpia eel loodeti palju sprinterilt Peeter Kümmelilt (vasakul), kuid tema tulemused jäid sarnaselt teistele tagasihoidlikuks.
Olümpia eel loodeti palju sprinterilt Peeter Kümmelilt (vasakul), kuid tema tulemused jäid sarnaselt teistele tagasihoidlikuks. Foto: Liis Treimann

Sotši taliolümpiamängude põhjal võib tõdeda, et aastaid Eestile kuulsust kogunud talispordist on saanud ümmargune null – meie sportlased olid nelja aasta tähtsaimal võistlusel lihtsalt statistid. Jutt, et olümpial ongi tähtis eelkõige osavõtt, on aegunud – tähtis on tulemus, tulemust aga polnud.

Palju on räägitud Eesti spordisüsteemi probleemidest. Jah, olümpia valguses on tagumine aeg teha järeldusi Eesti Olümpiakomiteel ja sporti kureerival kultuuriministeeriumil. Juba lähikuudel tahaks kuulda, kuidas kavatsetakse minna edasi, millised on eesmärgid järgmiseks ja ülejärgmiseks olümpiatsükliks, ja näha plaani, kuidas neid eesmärke täitma hakatakse.

Kuid väga suur roll on ka alaliitudel. Mõni neist – näiteks Eesti Suusaliit – on takerdunud aegunud prioriteetide rägastikku,  mõni aga – näiteks Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon – on organisatsiooniliselt elujõuetu. Ilmselge, et muutusteta pole neis alaliitudes võimalik edasi minna.  

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles