Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
/nginx/o/2014/02/28/2863104t1ha1c0.jpg)
Si vis pacem para bellum – kui tahad rahu, valmistu sõjaks. See Vana-Rooma sentents on igati kohane ka praegu, nii Krimmile mõeldes kui ka Eestis. Meie sisepoliitikas seisavad ees koalitsiooniläbirääkimised, kus tuleb esiteks hoida kaitsekulutuste taset ja teiseks teha väga tõsised järeldused Krimmis toimuvast, arvestades sellega, et Kremli kaartide avamine seal alles käib.
Meie küsimus on, mida Eesti Ukrainat aidates peaks tegema ja saab oma huvide kaitsmiseks teha. Teine, aga mitte vähem tähtis on see, mida peame oma riigi tegevuses muutma ja parandama, et üha agressiivsemaks muutuva naabri kõrval hakkama saada. Nutune hädaldamine, et lääs tükkis oma väärtuste ja protsessidega ei kesta niikuinii, ei aita meid kuidagi edasi. Sedasama juttu oleme lugenud sada aastat, vähemalt Oswald Spengleri ajast. Küsida tuleb, kuidas me saame. Elegantsed seletused, miks me ei saa, pole see, mida mina tahaks oma lastele pärandada.