Iga labidatäis Jägala linnamäe pinnast viib üha kaugemale minevikku

Asjaarmastajatele usaldatud liivasõelumine tõi välja mitu erineva ajastu kultuurikihti.

FOTO: Agnes Kuus

Ämber ämbri järel liiva pudenes läbi sõelade. Lõkkel podises Sindi-Lodja III asulapaiga keraamilises potis odrakruubipudru. Arheoloogid ja -hakatised olid taas kord valla pääsenud.

Kuidas sattus Sindi-Lodja pott Pärnumaalt Põhja-Eestisse, ja seda umbes 7000 aastat hiljem, kui osavad näpud need kammkeeramilised nõud savilintidest kokku panid ja tulekindlaks kuumutasid?

Aga nii, et on teatud hulk inimesi, kellele pakub huvi maa sees tuhnida ka muuks kui kartulipanekuks või kinnisvara arendamiseks.


Suurema osa juulist kaevas kümmekond arheoloogiahuvilist ja tudengit Tartu Ülikooli arheoloogiaprofessori Aivar Kriiska juhendamisel eelmisel aastal laineid löönud linnuse ümbruses.

Mullu selgus, et Jägala linnus, kus kasutati keerulist puittarandkonstruktsiooni, pärines ajast paar sajandit enne Kristust. Varem oli arvatud, et Eestisse jõudis see kindlustusetüüp ligi tuhat aastat hiljem, keskmisel rauaajal ehk 6.-7. sajandil pKr.


Tänavune suvi tõi teadmise, et linnuse lähiümbruses olnud kiviaegsetes külades kees elu samuti vähemalt tuhat aastat varem kui seni teada ehk juba 5000 aastat eKr.


Originaali koopia


Odrahõrgutisega pott tuleasemel oli muidugi originaali koopia ja selle autoriks Kriiska keraamikust elukaaslane Kristel Külljastinen. Kruup seal sees pärit aga poest, mitte muistsetelt põldudelt.

Patuga pooleks lisasid väljakaevajad sinna maitseks suitsusinki ja soola. Eksperimentaalarheoloogid on nimelt kindlaks teinud, et kiviaja inimeste toit maitseb ehedal kujul tänapäeva inimesele üsna vastikult.


Savipotil oli ajastuvaimu materialiseerimise tagamõte, sest sarnases anumas keetsid oma roogi inimesed, kes elasid sel suvel leitud uues kiviaja asulakohas ning 2005. aastal leitud kiviaja asulakohas, mille piirid said paika pandud.


Peamisteks leitud esemeteks oligi keraamika, mis asetuvad Kriiska selgitusel üheselt Narva kultuuri, 5000–4000 eKr. «Nii nagu mõni mees tunneb autosid, tunnen mina keraamikakilde ja luutükke. Piisab, kui näen pöidlaotsasuurust tükki,» ei olnud leidude dateerimine Kriiska kinnitusel kuigi vaevanõudev.


Kaevamise pauside ajal said verisulis arheoloogid muistsete nõude kilde oma käega katsuda. «Arheoloogid näevad ka oma leide hiljem vaid muuseumides klaasi tagant,» märkis Kriiska.


Töö väljakaevamistel oli jagatud õiglaselt, tugevamad kaevasid ja nõrgemad sõelusid. Vastunäidustatud ei olnud ka kohtade vahetus.


Jägala linnamäe sihikindlale uurimisele aluse pannud MTÜ Jägala Linnamäe asutaja Janek Safranovski oli koos kohale saabunud rahandusministri Ivari Padariga ja ühinesid kaevajate leeriga.


Tõsi, vahepeal kadus Padar mõneks tunniks Jäneda laadale, kust ei unustanud väljakaevajatele suitsuliha ja värskendavaid vedelikke tuua.


Tõsiste tegijate töö


Ministri naasmise ajaks oli puder valmis, tõsi küll, mitte just kõrgeimas valmidusastmes, kuid kadus sellegipoolest kõhtudesse nagu vesi kerisele. Veel mõni tund kaevamist ja vabatahtlikud abilised võisid labidad nurka visata.


Liivakiht – kust, nagu Kriiska lahkelt selgitas, ei saanudki midagi revolutsioonilist välja ilmuda – oli läbi sõelutud ning edasine töö jäi tõsistele tegijatele.


«Te ei teinud tühja tööd,» lohutas Safranovski. Nimelt osutus liiv, mida tudengid ja külarahvas läbi sõela surus, linnuse hilisemaks liivadüüniks ja selle alt tuli välja keskmise rauaaja, 5.–7. sajandi asula kulutuurikiht. Aga ka see polnud veel kõik. Välja tulid ka künnijäljed ja selle kihi alt veel vanem kiht, mis pärines 2. saj eKr.


«Tähendusrikas on see, et kaevatud koht oli linnuse 2,8 hektari suurusel alal küllaltki suvaline, ja see, et sattusime seal puitkonstruktsioonile, näitab üht – tihe hoonestus oli väga suurel alal,» oli Safranovski kodukoha saladusteloori kergitamise tulemustega rahul.


Selleks aastaks on kaevamised Jägalas lõpetatud. Jägala linnamäe edasiseks uurimiseks kavatseb Kriiska appi võtta ülikooli geroradari, sest ajavahemikus 2000 eKr kuni rauaaegsete külade tekkimiseni on tükk tühja maad.


«Linnus ei saanud olla suletud süsteem, vaid pidi seostuma ümberkaudse eluga. Saamaks teada, kuidas inimesed elasid, tuleb minna linnusest välja ja panna see ajastu konteksti.

Kas meie leitud rauaaegne küla oli linnusega samal ajal või eraldi muistis? Kas vara­neoliitikum on piiriks või võis olla asustus seal veelgi varem?» loetles Kriiska küsimusi, millele vastuste otsimine seisab veel ees.

Jägala jäljed


• Jägala Jõesuu linnamägi asub Harju maakonnas Jõelähtme vallas Jägala jõe paremal kaldal umbes 1 km kaugusel suudmest.
• Eesti suurima õuepindalaga (2,8 hektarit) linnus oli põhjaküljelt kaitstud madala valli ja kraaviga, mujalt järskude nõlvadega.
• Inimesed on selle koha peal elanud vähemalt 7000 aastat tagasi.
• Kindlustusi on sinna rajatud nii 2.-1. sajandil eKr kui ka 6.-7. sajandil pKr.
• 2005 algasid esimesed teaduslikud kaevamised, mis jätkusid tänavu.

    Tagasi üles