Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/04/13/11947720t1h79fe.jpg)
/nginx/o/2014/03/07/2880764t1h925f.jpg)
Pärast kõrghariduse omandamist elavad noored endiselt vanematekodus. Või võtavad seljakoti, et ilmas ringi rännata ja juhutöödest elatuda. Abiellumine, laste saamine, püsiva töökoha leidmine ja oma kodu ei kuulu nende vaja-teha-nimekirja esikümnesse. Saage tuttavaks: see on Peeter Paanide põlvkond.
Madis* lõpetas keskkooli 1999. «SimCity» ja «Age of Empires» olid just näinud ilmavalgust ning vennaga kahasse tuunitud arvutitel oli neid mänge hea pimendatud toas varaste hommikutundideni klõbistada. TTÜsse «seda arvuti-värki», nagu vanaema ütles, õppima minna tundus igati mõistlik – mingi töö pärast ju ikka saab.