«Voltaire käitus nagu vanade gallialaste tõeline järeltulija; need paiskasid ju oma nooli vastu taevast. Siin näete, insener, vaimu vaenulikkust looduse vastu, vaimu uhket umbusku looduse suhtes, vaimu üllast kinnipidamist õigusest arvustada loodust ja looduse kurja, mõistusevastast võimu.»
Selliste sõnadega iseloomustab üks Thomas Manni romaani «Võlumägi» peategelastest prantsuse valgustusfilosoofi protesti Lissaboni 1775. aasta maavärina vastu. Voltaire’i imetleja lööb ise romaanis jõudumööda kaasa rahvusvahelise edu korrastamise liidu tegevuses. See küllaltki bravuurika nimega organisatsioon on töötanud välja «kõiki inimorganismi praegusel hetkel mõeldavaid täienemisvõimalusi» hõlmava «teaduslikult läbitöötatud uuenduste kava» ning koostab parajasti mitmeköitelist «Kannatuste sotsioloogiat». Liit kavatseb umbes kahekümnest köitest koosnevas käsiraamatus «esile tuua ja käsitleda kõiki mõeldavaid inimliku kannatuse juhtumeid», et seeläbi juhatada inimsoo sõbrad vaevuste põhjuste kõrvaldamiseks kõige kohasemate vahendite juurde.