Vaata videot: Jüri Raidla rääkis inimeste kalduvusest riigi üle viriseda

Miks on süvenemas kalduvus Eesti riigi üle viriseda, küsis vandeadvokaat ja õigusteadlane Jüri Raidla Postimehe arvamusliidrite lõunal peetud ettekandes. 

Raidla meenutas õiguskantsler Indrek Tederi 11.oktoobril 2011 riigikogule öeldud sõnu: «Paljud minu käest läbi käinud kaasused näitavad väga selgelt, et Eesti vajaks inimeste põhiõiguste ja vabaduste paremaks tagamiseks haldusreformi.»

Raidla sõnul on diplomaatilises keeles on võimatu selgemini öelda, et Eesti tänane omavalitsuslik korraldus ei pruugi enam olla põhiseadusega kooskõlas.

«Haldusreformiga viivitamine on muutumas tegevusetuseks, mille kooskõlalisus põhiseadusega on enam kui küsitav. Seetõttu riigikogul ja valitsusel ei ole tegemist mitte valikuga teemal, kas haldusreformi teha või mitte, vaid kohustusega see asi ära teha,» rõhutas Raidla.

Tema sõnul ei ole roosilisem olukord riigi pidamise reformiga tervikuna.

«Kui täna ei ole riigi pidamise reformiga viivitamine veel muutunud põhiseaduse vaimuga vastuolus olevaks tegevusetuseks, siis seitsme aasta pärast ei pruugi pilt enam selline olla. Põhiseaduses sätestatud rahvuslikud huvid nõuavad asjaomastelt isikutelt sellist tegutsemist, et meie riik oleks «pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus». Kuulates presidendi aastapäevakõnet, rääkimata vabakonna seisukohavõttudest, võib peagi kätte jõuda aeg, kui Eesti riik ei suuda enam olla pandiks tulevastele põlvedele üldises edus ja kasus. See aeg võib kätte jõuda pigem varem kui hiljem, kui riigi pidamise reformi ei valmistata lähiaastatel ette valitsuse ja riigikogu tasemel,» rääkis Raidla.

Ta tõdes, et täna ei ole võimalik edu ennustada ühelegi tõsisele muudatusele, mis tegelikkuses vääriks kandma reformi austusväärset nimetust. «Nii kaua, kui Eesti eliit sipleb ja supleb Euroopa Liidu poolt Eestile kingitud mugavustsoonis, püütakse Eesti pikaajalisi väljakutseid lahendada kosmeetiliste muudatustega, pookides neile muudatustele külge reformi nimetuse. Loomulikult devalveeritakse seeläbi ka reformi mõistet ennast,» lausus Raidla.

Raidla sõnul tuleb rahva emotsionaalne ja sageli ka põhjendamatu kriitika, aeg-ajalt ka virisemine riigi poliitikate ja riigi otsustusprotsesside suhtes lahendada rahva reaalse kaasamisega riigielu tähtsate küsimuste otsustamisse.

«Käskimisega ega kärkimisega, isegi veenmisega ei tee siin midagi ära. Jutt ei käi näilikust kaasamisest, mida me kohtame Eesti tänases halduspraktikas jahmatamapanevalt palju. Jutt käib reaalsest kaasamisest, kus rahvas toimib tõepoolest kõrgeima riigivõimukandjana,» ütles Raidla.

Ta märkis, et rahva reaalne kaasamine tähendab muuhulgas rahvahääletusi, mille küsimuses põhiseadus kahjuks ei soosi rahva kaasamist, kuna seab riigikogule liiga suured poliitilised riskid seoses referendumite võimalike negatiivsete tagajärgedega.

«Enamikel juhtudel põhiseadus samastab läbi viidava rahvahääletuse usaldushääletusega Riigikogule. Nimelt näeb põhiseaduse paragrahv 105 lõige 4 ette, et kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa poolthäälte enamust, kuulutab president välja riigikogu erakorralised valimised. Eelnimetatud probleem Eesti põhiseaduses vajab lahendamist selleks, et vähendada rahva võõrandumist meie oma riigist ja meie oma võimust. Rahvahääletuse tulemusena Riigikogu laialisaatmise risk oleks vaja minimiseerida,» lausus ta.

Tagasi üles