Aasta arvamusliidriks saanud Ilmar Raagi sõnul sündisid talle tiitli toonud artiklid iseendas kahtlemisest ning kindlasti ei arvestanud ta võimalusega, et ta nende eest mingi tiitli saab.
Arvamusliider Ilmar Raag: minu artiklid sündisid iseendas kahtlemisest
/nginx/o/2013/06/13/1827734t1hc32a.jpg)
11. märts 2014, 19:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küsitluses on osalenud inimest
«Hoidku jumal pärispatu eest kirjutada artikleid mingi tiitli saamiseks. Möödunud aastal kirjutatud artiklid on küll selles mõttes isiklikult erilised, et need sündisid kahtlemisest iseendas. Mulle kehtib aksioomina teadmine, et ma võin olla pimedusega löödud. Igaüks, kes ei usu, et ta mingis küsimuses päris kindlasti eksib, on kahetsusväärne idioot,» ütles Raag Postimehele.
Raag lausus, et kui vahel olla saatanale advokaadiks, siis võib avastada, et ka mõnes teises loogikas on oma tõetera. Raagi sõnul on ta alati arvanud, et tõde peitub paradoksides, kus kaks vastandlikku väidet on üheaegselt õiged.
«Ainult selline analüüs, kus on võrdselt head väited, annavad võimaluse otsustada, kas soovida vastandumist või ühiste huvide leidmist. Mulle tundub, et see ei ole eriti populaarne mõttekäik,» lausus ta.
Raagi sõnul arvab ta veidi utreerides, et Eesti peavoolu meediaks on võrdselt Delfi, Õhtulehe ja Postimehega tõusnud Facebook ja Twitter, kuna vanad väljaanded nopivad tihti uudiseid samuti nendest sotsiaalmeedia nuppudest, mis on juba tähelepanu äratanud.
«Ja nii sündisid mõned mu artiklid soovist vastanduda mõnele peavoolu Facebooki ideoloogiale. See on võib-olla veidi lapsik, sest vaenlasi, kes ei viitsi esseesid tervikuna läbi lugeda, sain ma ju omajagu juurde. Samas ei kandideeri ma poliitikasse, ma ei pea võitma iga hinna eest sõpru ja seetõttu olen oma südametunnistuse peremees. Aga mul oli väga hea meel teada saada, et ma ei ole ainuke, kes samu mõtteid on mõelnud. Ja selle tunde pärast, et sa ei ole üksi, tasub ikka kirjutada küll,» sõnas Raag.
Ilmar Raag nentis, et ühele Kuressaare Veetornihoovi poisile on kahtlemata uhke sündmus sattuda sellisesse seltskonda, nagu seda on eelnevad aasta arvamusliidri tiitli kandjad. «Aga tegelikult ju ei muutu mu elus midagi muud peale selle, et kodus tolmu puhkides tuleb nüüd tõsta ka pronksist Jannseni kuju,» märkis ta.
Raag ei saanud täna Tallinnas Olümpia hotellis toimunud arvamusliidrite lõunale ise kohale tulla, kuna jäi enda sõnul tubli eestlasena kohusetundlikult grippi samal ajal kui paljud kaasmaalased.
Tänavuse arvamusliidrite lõuna teema oli «Miks me viriseme?».
Raagi hinnangul on virisemist selle sõna halvustavas tähenduses Eestis loomulikult liiga palju. Raag märkis, et tal on tekkinud ebaterve refleks hakata vaidlema, niipea, kui ta kuuleb virisemist, isegi siis, kui virisejal on omamoodi õigus.
Kui aga küsida, kas eestlased kritiseerivad liiga palju, siis oleks Raagi sõnul vastata juba tunduvalt keerulisem, kuid igal juhul ei ole see Eestile ainuomane nähtus. Ta märkis, et näiteks prantslased ütlevad, et nemad on rahvas, kellele meeldib kogu aeg valju häälega protestida. Prantsuse keeles on see väljend râler.
«Venemaal olen kohanud enesekriitikat, mille kõrval Eesti virisemine on kui kolmekuise lapse kudrutamine ja ameerika erinevate poliitiliste voolude Washingtoni kriitika on lihtsalt palju vaimurikkam kui Eestis,» lausus Raag.
Raagi hinnangul on virisemine selline kriitika liik, mis muudab jõuetuks. Ta tõi näiteks lause «Elu on raske», mis võib subjektiivselt olla tõene, aga kui see lause lõpebki ainult punktiga, siis on rääkija juba alla andnud ja sealt edasi on oht, et asi läheb ainult hullemaks.
«See on jõuetus, mis hiilib meile ligi salakavalalt teksti seest, ilma et me sellest aru saaksime. Näiteks kui kritiseeritakse mõnda Brüsseli kuulsat keeldu, siis veeretatakse vastutus alati kaugele eemale, samal ajal kui teoreetiliselt ei ole ühtegi Brüsseli otsust, mida ei oleks koordineeritud Eestiga. See tähendab, et selle asemel, et rääkida Brüsselist, tuleb kõigepealt küsida vastavalt Eesti ametnikult, mis põhjustel ühe või teise otsusega on kaasa mindud. Samamoodi, on erinevad konspiratsiooniteooriate mõju just selles samas enese jõuetuks tunnistamises, sest võimalike ohtude allikad on reaalse tegutsemise mõttes nihutatud kättesaamatutesse dimensioonidesse. Samas võib virisemine olla ka omamoodi ajastu märk ja sellisena teeb see mind lihtsalt kurvaks. Idealistina ma arvan, et väärikas inimene ei virise kunagi, sest kui miski talle ei meeldi, siis ta ka vaikib ja või muudab olukorda. Isegi, kui selle tulemuseks on tema enese surm. Mul endal on selle ideaalini jõudmiseks veel vaja veidi enesega tööd teha,» rääkis Raag.
Aasta arvamusliidri hinnangul on piir virisemise ja kriitika vahel ilmselt igaühe jaoks erinev.
«Minu jaoks on kriitika alati seotud sooviga midagi muuta. Kriitika on osa tegevuskavast ja omamoodi ka aktiivse inimese seisund. Ja sellisena on kriitika ka demokraatliku ühiskonna paratamatu kaaslane, mis mõnel juhtumil võib viia sellesama demokraatliku ühiskonna kokkuvarisemiseni. Aga ideaalset riiki ju ei olegi. On ainult hetked, mil me oleme uhked ja järgmisel hetkel me leiame kindlasti asja, mis vajaks parandamist,» lausus Raag.