Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2014/12/10/3597009t1h3161.jpg)
/nginx/o/2011/04/14/557956t1h44b1.jpg)
Eelmise nädala esmaspäeval osalesin Helsingis üritusel, kus president Vladimir Putini esindaja selgitas Ukraina sündmusi. Tema ettekanne oli külmalt asjalik. Seal seletati, et Krimmi poolsaar kuulub Venemaale, ja selle üle polnud vajadust isegi vaielda. Lahtine oli vaid küsimus, mida teha ülejäänud Ukraina riigiga. Kuna Ukrainal pole Venemaa meelest seaduslikku valitsust, siis pole see enam «täieõiguslik rahvusvahelise poliitika subjekt», st iseseisev riik. Sellest on saanud geopoliitika objekt. Seepärast peavad Venemaa, Euroopa Liit ja USA istuma ühe laua taha ja kokku leppima, mida Ukrainaga teha, rääkis Putini esindaja.
Kui ELi juhid olid eelmisel nädalal Brüsselis koos, sai selgeks, et EL ei suuda takistada Krimmi poolsaare liitmist Venemaaga, kui Putin tahab seda teha. Ja miks ei peaks ta seda tahtma, kui Krimm juba kord on saadaval mõne hoiatuslasu hinnaga.