Lapsepõlveunelmates ei pea alati pettuma

Ookeani äärde paigutatud lettidelt saab osta grillitud mereelukaid. Foto: Liisa Tagel

Sansibar on mulle alati kõlanud kui midagi «Tuhande ja ühe öö» muinasjuttudest, saar keset sinavat India ookeani, kus soojas õhus heljub magus vürtside lõhn, kõlavad mošeede palvekutsungid ja kõikjal võib näha märke seal elanud sultanitest.

Sansibarile jõudmine ei röövinud kübekestki tema võlust ja see, mida ma araabia muinasjutte armastava, ent Ida-Aafrika ajaloost mitte just kuigi palju teadva tüdrukuna ette kujutasin, osutus tõeks.

Sansibar on tegelikult saarestik, Tansaania ühendvabariigi poolautonoomne osa, kuhu kuulub Unguja saar (seal on Sansibari linn), Pemba saar ja veel ligi viiskümmend väikest saart. Nendel saartel on end aga lisaks mitmele kohalikule hõimule eri aegadel sisse seadnud kõikvõimalikud kaupmehed araabia maadest, Indiast ja Hiinast, portugallased, kes tõid 15. sajandil saartele kristluse, Omaani sultanid, kes rajasid pealinna, ning britid, kelle võimu alt 1963. aastal vabaneti.