Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2022/12/18/15034164t1h8792.jpg)
/nginx/o/2013/10/04/2517900t1hae5d.jpg)
Ma tõesti ei saa aru, miks kaasaegse kunstiga on kogu aeg justkui mingi suur probleem. Probleem on ka sellest kirjutamisega. Tundub, et valida on umbes kahe võimaliku positsiooni vahel. Kirjutaks nagu kunstiteadlane ja ütleks kohe selgelt välja, et kui te ei ole tahtnud uurida, kuidas see asi kujunes ja millised olid arengud, siis mida te õigupoolest loodate? Matemaatikat õppida ei viitsinud, aga reklaamipauside ajal lahendaks diferentsiaalgeomeetria ülesandeid? Ei kõla väga loogiliselt, eks?
Või siis teine variant, teeks õpetaja Lauri. Kui sa tervest näitusest aru ei saa, saa poolest. Kui poolest ka ei saa, siis ma seletan hästi leplikult, et ärge pahandage, kaasaegne kunst peab tegelikult arvestama publikuga ja kõvasti pingutama, et vaataja temast ei võõrduks ja et kõik oleks sama selge nagu maastikumaalil. (Näe, puu! Oi, vaata, põder!) Mulle see tantsiva ahvikese kontsept ka väga ei meeldi. Kunst üldiselt ei pea olema vastutulelik. Lihtsalt osa kunsti on. Ja osa ei ole. Ja see osa, mis ei ole, ei tunne ka eriti muret selle pärast, mida laiad rahvahulgad arvavad.