Mis ühendab Edgar Savisaart, Mart Laari, Andrus Ansipit ja Siim Kallast? Peale kõige muu – valikuline mälu. «Pealtnägija» analüüsib, kui erinev võinuks olla mitte ainult konkreetselt nende, vaid kogu Eesti elu, kui tipp-poliitikud oleksid skandaali puhkedes kohe kõik ausalt ära rääkinud.
See aastatagune video, kus toonane Äripäeva ajakirjanik Katariina Krjutškova ajab taga eurovolinik Siim Kallast, on suhtekorraldajate seas legendaarne, vahendas ERR Uudised «Pealtnägijat».
Mõned meediatreenerid kasutavad vaid internetis avaldatud klippi koolitustel ideaalse näitena, kuidas ei tohiks mingil juhul käituda reporteritega, olgu nad ükskõik kui tüütud ja tülikad.
Ajakirjaniku küsimusele, kuidas Kallas kommenteerib dokumente, mis viitavad sularahas miljoni krooni viimist R-Hooldusesse 1999. aastal, vastas eurovolinik resoluutselt: «Jätame, jätame. Jätke järele! Jääb vastamata!».
Kallase põgenemisvideo juurde loetakse koolitustel tavaliselt õpetussõnad suhtekorralduse aabitsa esimesest peatükist – vaikimine, hämamine, vassimine, ootamatu mälukaotus või mälu taastumine ning ära jooksmine on suurimad vead, mida üks ajakirjaniku piiramisrõngasse sattunud avaliku elu tegelane üldse kunagi teha võib. Eksid neist kasvõi ühe vastu, ässitad sa ajakirjanikud veel rohkem endale kõri kallale, ja siis on ämbrikolin garanteeritud.
Täna, aasta hiljem, on suur osa arvajatest, eesotsas presidendiga, ise meedial kõri kallal, süüdistades ajakirjanikke selles, et Siim Kallasest ei saanud Eesti uus peaminister. Või vähemalt Kallas ise põhjendas oma taandumist sellega, et tema vastu käivitati meediakampaania seoses 100 miljoni dollari suuruse garantiikirja andmisega 20 aastat tagasi Eesti Panga presidendina. Selle tõttu võiks kaasust vaadata lähemalt.
«Aktuaalne kaamera» küsis hiljuti Siim Kallaselt, miks ta andis 100 miljoni dollarilise garantii Briti riiulifirmale. «Arvate, et ma olen selle andnud?» küsis Kallas vastu. Ehkki ajakirjanik selgitas, et selle kohta on tõendid olemas, jäi Kallas endale kindlaks: «On või? On teil olemas tõendid?».
Oluline on rõhutada, et see «Aktuaalse kaamera» intervjuu on salvestatud 7. märtsil. Juba kolm päeva varem raius Siim Kallas Eesti Päevalehes, et tema pole mingit garantiid välja andnud, ta isegi ei tea, kuidas nende andmine välja näeb. Tõsi, intervjuu jooksul hakkab talle midagi meenuma, aga jutt on segane.
Kui meedia tõi päev-päevalt välja järjest uusi fakte hakkas Kallase mälu taastuma ning seitse päeva pärast esimest artiklit ilmus Eesti Päevalehes Kallase uus intervjuu, kus poliitik tunnistas, et ta vist ikkagi kirjutas garantiikirjale alla, mis oli tema sõnul rumal ja mõtlematu tegu. Meediatreeneritel jääb seepeale üle vaid käega vastu laupa lüüa.
Suhtekorraldaja ja ekspoliitik Ott Lumi leiab, et PR seisukohalt vaadates tulnuks see intervjuu anda tunduvalt varem.
BNSi vastutava peatoimetaja ja staažika ajakirjaniku Ainar Ruussaare sõnul on poliitiku mälu järk-järguline taastumine väga sümptomaatiline või diagnoositav käitumismuster.
«On selline lootus, et kui ma midagi omaks ei võta ja ajakirjanikele kommentaare ei anna, siis jätavad ajakirjanikud mind rahule ja meedia seda sündmust ei käsitle ja sellest ei saagi avalikku skandaali,» selgitas Kallase käitumist suhtekorraldaja ja Tartu Ülikooli kriisikommunikatsiooni lektor Kirsti Ruul.
Aastate pärast ei mäleta ilmselt keegi garantiikirjade skandaali täpset sisu, küll aga seda, kuidas Siim Kallas hämamise pärast peaministri toolist ilma jäi. Igal juhul on sündinud uus peatükk Eesti suhtekorralduse õpikusse, kuhu on lähiajaloost juba sisse kirjutatud mitmed briljantsed näited, kuidas valetamise, vassimise või järk-järgulise mälu taastumise pärast on kukkunud valitsused ja oma toolist on ilma jäänud ministrid.
Neist esimene pärineb 1994. aasta augustist, kui toonane peaminister Mart Laar valetas valitsuse pressikonverentsil, et rahareformiga kokkukorjatud rublad on endiselt alles. Kui ajalehtedes käivitus seepeale rublaafäär, tunnistasid Mart Laar ja Siim Kallas kümme päeva hiljem rahareformikomitee nimel üles, et rublad on tegelikult maha müüdud.
Kuigi täna ei panda Mart Laarile tema toonast hädavalet eriti pahaks, põhjustas see 20 aastat tagasi meedias tormi. Niigi kriitika tule alla sattunud peaministrit süüdistati valetamises ja 26. septembril 1994 astus valitsus tagasi.
Ainar Ruussaar tuletas meelde, et tollal oli Vene sõjaväe lahkumiseni Eestist jäänud loetud päevad. «Tegelikult Vene sõjavägi juba ronis vaikselt välja Eestist ja ešelonid liikusid piiri taha. Tagantjärgi hinnates keerulised ajad. Võib-olla tõesti julgeolekupoliitiliselt oli tookord õigustatud see, et laseme Vene väed välja ja siis räägime tõtt,» arvas Ruussaar.
Valitsuse kukutas ka 1995. aasta septembris puhkenud lindiskandaal, mille peategelane oli toonane siseminister Edgar Savisaar, keda süüdistati poliitikute omavaheliste vestluste salalindistamises. Kui Savisaar otsustas vaikida ja kadus mõneks ajaks sootuks, võttis skandaal järjest suuremaid pöördeid. Lootuses Savisaart tule alt päästa, viskus naeruväärselt dzotile tema toonane nõunik ja hilisem kaasa Vilja Laanaru, kes teatas, et hoopis tema oli lindistaja, andes sellega skandaalile veel jõulisema hoo sisse.
Kirsti Ruul arvab, et 1990ndatel, eriti 1990ndate alguses aset leidnud juhtumeid ei saa hinnata päris tänapäevases võtmes. Need olud olid täiesti teised, me olime tulnud totalitaarsest ühiskonnast, kus ongi väga tavapärane, et kriitilisi juhtumeid vaikitakse maha.
«Me näeme praegu, mis toimub idapiiri taga. Kui Putin ütleb, et Krimmis ei ole Vene vägesid, siis kogu ametnikkond kiidab takka ja ütleb, et tõesti seal ei ole, sinna ei ole Vene vägesid viidud, kuigi kogu ülejäänud maailm näeb seda oma silmaga. Selline paradigmaatiline muutus demokraatiasse ei toimu nii kiiresti ja sellepärast on ka täiesti arusaadav, et 90ndatel ei peetudki vajalikuks või ilmselt tundus paljudele väga rumal mõte kõik ära rääkida, mis tegelikult on toimunud,» ütles Ruul.
Kuid mis oleks juhtunud, kui Savisaar oleks juba skandaali esimesel päeval avalikult tunnistanud, et jah, ma tõesti lindistasin, aga ainult oma kõnet, et kasutada neid tekste menuaaride kirjutamisel. Just sellise hägusa versiooniga esines Savisaar aasta hiljem parlamendi uurimiskomisjoni ees ja 15 aastat hiljem ühes telesaates, nimetades seda vana lugu nüüd mõttetuks probleemiks.
Ainar Ruusaar arvab, et kui Savisaar oleks kasutanud sedasama sõnumit, mida ta viimastel aastatel väga edukalt on kasutanud, et teised teevad ka, siis ilmselt oleks poliitikul toona paremini läinud.
Ka Ott Lumi leiab, et Savisaar oleks võinud anda skandaalile hoopis teistsuguse käsitluse, sest vaatamata poliitilise eliidi ja meedia reaktsioonile, oli ühiskonnas väga levinud arusaam, et kui lindistaski, mis siis.
Ruussaare arvates ongi Savisaar inimene, kes ei suuda oma vigu tunnistada. «Mõned inimesed ilmselt on lihtsalt sellised. Ma arvan, et nii lihtne see vastus ongi.»
Kõige ehedam suhtekorralduslik poliitämber pärineb 2001. aasta veebruarist, kui ajaleht Kesknädal tõi päevavalgele, et peaminister Mart Laar tulistas kaks aastat varem Võrumaal pumppüssist Edgar Savisaare foto pihta märki. Samal õhtul väitis Laar avalikult, et see kõik on täielik jama.
Ruussaar mäletab, et ta hakkas laginal naerma, kui Laar ütles, et midagi sellist pole toimunud. «Kogu tema kehakeel, tema silmad, tema miimika, kaasa arvatud tema nahavärv reetsid, et ta valetab. See oli nagu kolmeaastane laps, kes ütleb, et vaas läks ise katki.»
Kui ajakirjandus võttis Keskerakonna häälekandjalt pildiskandaali kajastamise üle ja avaldas päev-päevalt esile uusi fakte, tunnistas Mart Laar tulistamise üles. Vaatamata ajakirjanduse üleskutsetele tagasiastumiseks jätkas Laari valitsus ametis kuni 2002. aasta alguse valitsuskriisini.
«See on nii inimlik, et ehk ei tule välja. Vaata, inimene võib harjutada, ka näitleja, kõige parem näitleja maailmas võib harjutada valetamist peegli ees, niimoodi, et peegel usub, aga ka seesama maailma parim näitleja, kui peegli asemel on mass, avalikkus, siis on hoopis teine olukord. Ma julgen arvata, et ameeriklased oleks Bill Clintonile abielurikkumise üsna kergelt andeks andnud. Nad ei andnud talle andeks valetamist,» rääkis Ruussaar.
Kirsti Ruul selgitas, et kommunikatsiooninõustaja annab kliendile kriisikommunikatsiooni puhul alati väga ebamugavaid nõuandeid. «See tähendab seda, et tuleb tunnistada tehtud vigu, tuleb rääkida ka olukorras, kus on väga ebamugav, kus on vähe informatsiooni.»
Kui uue Eesti esimese kümnendi poliitilised PRi ämbrid võib ajada kasvuraskuste süüks, siis viimase paari aasta suurimad suhtekorralduskrahhid jätavad mulje, et vanadest vigadest pole üldse õpitud ja oskus otse, ausalt ja avameelselt asjadest rääkida on sama keeruline nagu tuumafüüsika.
Mis oleks näiteks juhtunud, kui pärast Silver Meikari paljastavat artiklit «Erakondade rahastamisest. Ausalt!», oleks Reformierakond 2012. aasta 22. mail kohe kokku kutsunud pressikonverentsi, ausalt tunnistanud, et nad on teravas poliitkonkurentsis tõesti eksinud, kohe vabandanud ja sealjuures välja pakkunud ideed, kuidas nad tahavad senist hämarat süsteemi läbipaistvamaks muuta?
Ruusaar usub, et sellisel juhul me elaksime täna teistsuguses Eestis. Ajakirjaniku sõnul elab poliitilistes ringkondades edasi arvamus, et äkki ei tule nende hämarad teod välja või tulevad uued skandaalid peale. «Kogu aeg lohutatakse ennast mingisuguste selliste muinasjuttudega või võib-olla unes nähtud soovidega. Isegi halenaljakas on seda vaadata, tõesti.»
Ausa ülestunnistuse asemel valis Reformierakond teise tee, mis käivitas meedia ja peaministripartei ning laiemalt avalikkuse ja valitsuse vahel vihase sõja, mis kiskus alla erakonna ja valitsuse reitingu ning põhjustas üleüldise usalduskriisi. Alles pool aastat hiljem, kui pahameel liikus tänavatele, astus justiitsminister Kristen Michal tagasi ja peaminister vabandas, kuid määratu kahju oli juba tekitatud.
Kirsti Ruul juhtis tähelepanu sellele, et rahastamisskandaalile ei ole vastuseid ju siiani saadud. «Nemad püüavad olukorda lahendada nii, et kui me eitame ja kui me ütleme, et seda ei ole olnud, siis seda justkui tegelikult ka ei ole olnud.»
Ruussaar märkis, et poliitikute kõige suurem puudus nende juhtumite puhul ongi see, et ei tunta kriisi ära ja ei tunnetata võimalikku kriisi arengut või tulemust. «Ega ajakirjanikud selliste kriisiside alguses samamoodi ei tea, kuhu nad välja jõuavad. Nii et selles mõttes on ajakirjanikud ja poliitikud täiesti võrdsel positsioonil.»
«Teine aspekt, mis tavaliselt mõjub halvasti, on argumentum ad hominem võtte kasutamine. See tähendab rünnata isiklikult inimest, kes on halva sõnumi tooja. Seda on Reformierakond sagedasti kasutanud,» ütles Ruul.
Kui 2013. aasta sügisel vahetati ajalehe Sirbi peatoimetajat, oli vaja üksnes süütenöörile tuld anda, et lihtne personaliuudis kasvaks skandaaliks ja avalikkus kargaks Reformierakonnale jälle kõrri.
Nööri süütamisega sai suurepäraselt hakkama kultuuriminister Rein Lang, kes esialgu väitis, et tal ei ole Sirbiga ja sinna Kaur Kenderi peatoimetajaks viimisega üldse mingit pistmist. Mida päev edasi, seda rohkem Langile meenusid tegelikud sündmused, kuid siis oli juba hilja. Lang teataski 21. novembril «Kahekõnes», et astub tagasi.
Kirsti Ruul selgitas, et nõustamise puhul on töö alati tellija materjalist. «Kui klient ei ole valmis nõuandeid järgima, siis ei ole mitte midagi teha. Ja tuleb arvestada erinevaid isiksusi. Ma mingil põhjusel kahtlen, kas Rein Lang oleks selliseid nõuandeid kuulda võtnud. Ma pigem ei kujuta ette teda esimesel päeval pärast skandaali probleemi omaks võtmas.»