Tunnistan ausalt, et võimalus veeta õhtu ligi neljatunnist «Fanny ja Alexandri» etendust vaadates ei tundunud just kõige kutsuvamana, arvestades ka asjaolu, et Vanemuisel pole õnnestunud viimastel aastatel elamusterikkaid lavastusi välja tuua. Kuid seda suurem oli rõõm ning kergendusohe, kui kolmanda vaatuse lõpuks polnud igavus kordagi kimbutama tulnud, vastupidi, Mäeots on suutnud Bergmani unustamatust loost luua igati kaasaelamist väärt lavastuse.