Veerand sajandit tagasi tegi Postimehe eelkäija Edasi oma kujunduses pealtnäha tühise muudatuse, mida paljud lugejad esimese hooga isegi tähele ei pannud, kuid mis mõjus ajakirjanike enesetundele samamoodi nagu lippude vahetus Toompeal kogu ühiskonnale. Vahetult enne märtsiküüditamise aastapäeva, 24. märtsil 1989 kadus Edasi päisest ühtäkki kommunistide lipukiri «Kõigi maade proletaarlased, ühinege!».
Tõenäoliselt oli Edasi esimene ajaleht terves Nõukogude Liidus, mis selle kohustusliku loosungi ajaloo kolikambrisse heitis. Teised Eesti lehed ei järginud seda eeskuju sugugi kohe ja ka Edasi päisesse jäi endiselt kiri «EKP Tartu Linnakomitee, EKP Tartu Rajoonikomitee, Tartu Linna Rahvasaadikute Nõukogu ja Tartu Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja». Kuid hoolimata sellest kasvas ajakirjanike eneseuhkus ja peremehetunne määratult. Ühegi teise lause kärpimine pole varem ega hiljem mõjutanud Eesti ajakirjandust nii palju. Siit hakkas idanema mõte meediast kui iseseisvast ja sõltumatust jõust, mis ei peaks olema ühegi poliitilise rühmituse teenistuses.