Kaheksakümnendate lõpu defitsiidiajal tehti nn läänes esemeid, mida me ihaldasime – nii olid paremal osal inimkonnast Soome tossud, Saksa pastakas, Jaapani stereomakk või Itaalia talvesaapad. Hiina ketsid olid muide ka üsna kuum kaup, millele kirjutatud hieroglüüfe oli põnev uurida. Sellega minu kokkupuuted Hiina kraamiga laias laastus piirdusid. Talvesaabas tehti tõepoolest Itaalias, makk Jaapanis, pastakas Lääne-Saksas ja tossud Soomes.
Nils Niitra: Hiina kets ja «Rootsi» jope
Hiljuti palusin tuttaval elektroonikapoe juhil vaadata, kas ta leiab poest mõne nn musta elektroonika toote (telekad, kodukinokeskused jms), mis on tehtud Euroopas. Isegi kõige kallimas hinnaklassis ta neid poest ei leidnud. Osa nn valgest elektroonikast ehk kodumasinatest toodetakse siiski veel Euroopas, asi seegi.
Pikka aega arvasid eurooplased ja ameeriklased, et nemad on nupumehed, kes mõtlevad välja uued tehnoloogilised lahendused, ja hiinlased on odav tööjõud, kes asjad valge mehe valvsa pilgu all valmis teevad. Kunagise Euroopa elektroonikatähe Philipsi käive (25 miljardit eurot) ei kannata praegu Samsungi omaga võrdlust (ligi 200 miljardit eurot). Veel üheksakümnendate lõpus kõndisin Samsungi toodetest põlglikult mööda, nüüd on Lõuna-Korea Samsung ja LG maailma tehnoloogia teenäitajaid. Kõik see kinnitab, et aasialased pole ainult usinad õppijad, vaid kihutasid meist juba mööda.