Endine tippkorvpallur, praegu proosakirjanik ja dramaturg Mihkel Tiks, kes pea kaheksa aastat tagasi Krimmi kolis, elab muutuste ootel. Arter kõneles temaga vahetult pärast Venemaaga ühinemise «referendumit».
Mihkel Tiks hoiatab: pill tuleb pika ilu peale
22. märts 2014, 20:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mihkel Tiks (60) elab Jalta lähedal Koreizis. Pääsupesa loss jääb tema mäe jalamile ehitatud eramust, mille kõrgeimal korrusel on garaaž, paari kilomeetri kaugusele. Tänavu märtsis on ilm Krimmiski märgatavalt jahenenud, nii et Ai Petri mäetippudele tekkisid taas lumemütsid. Päike paistab, Must meri on pisut tormine, kuid sõjalaevu Tiks oma hunnitu vaatega aknast ei märka ja loodab, et ei hakkagi märkama. Räägime päev pärast «referendumit», nii et muljed on veel päris värsked.
Kuidas teie kandis pühapäev möödus?
Tormiliselt. Tohutu rahvapidu, tohutu joovastus, massiliselt mindi – nagu rongkäigus – hääletama. Valimisjaoskond asub mul üsna maja kõrval, kasakatel olid ordenid rinnas ja nuudid käes, valvasid jaoskonda ja pidu oli tohutu. Täna (esmaspäeval – toim) on käes joovastusjärgne pohmelus. Linn kuulutas tänase ka puhkepäevaks, aga vaikus on sellegi poolest haruldane.
Käisite ka valimisjaoskonda kaemas?
Läksin hommikul lavkasse leiva järele ja kuna tee viib valimisjaoskonnast mööda, astusin sealt pärast leivapätsiga läbi, küsisin, kas mina saan ka hääletada. Mind paraku nimekirjas ei olnud, olen ju mitteresident. Ütlesin siis, et andke mulle vähemalt üks bülletään suveniiriks, aga seda nad ka ei andnud, vist on keelatud.
Märkasin, et jaoskonnas oli kaks urni. Ühe peal oli number üks ja teise peal number kaks, aga rahvas muidugi ei teinud sellest välja. Kes oli teinud ristikese või linnukese esimese küsimuse taha, see oma bülletääni esimesse kasti ei pannud, vaid toppis selle juhuslikult suvalisse kasti, nii et teine urn oli juba pooltäis ja esimene pooltühi. Ma ei saa aru, miks muidu oli «üks» ja «kaks» urnide peal, aga võib-olla olid need numbrid ka mingil muul põhjusel.
Nii need inimesed seal siis edasi-tagasi traavisid, mõni tuli välja ja hõiskas, et «ma olen juba venemaalane». Seega jah, rõõm oli tohutu.
Milliseid tundeid tekitab teis «referendumi» tulemus?
Täna pöördusid Krimmi võimud juba Moskva poole, et meid võetaks Vene Föderatsiooni koosseisu. Aga minu tunne on samasugune nagu eile – kardan vaid seda, et Vene armee tuleb üle Ida-Ukraina piiri. Et alata võib suur sõda.
Seda, mis siin Krimmis juhtuma hakkab, ma eriti ei karda. Olen veendunud, et saabub pikk ja vinduv üleminekuaeg, kus esialgu läheb elu kehvemaks.
Miks?
Krimm on Ukrainast väga sõltuv. Krimmis pole piisavalt oma vett ja elektrienergiat; internet, mobiiltelefonside, ka toiduained – kõik tuleb Ukrainast, ja kui nüüd riigipiirid paika pannakse ja varustamise häired tekivad… Kõige hullem, kui Ukraina nüüd ütleb, et ise te tahtsite selle Venemaa külge saada, minge siis, ja lõpetab päevapealt varustamise ära. Siis on Krimmis katastroof. Elu sureb välja, aga loodetavasti seda ei sünni.
Krimmi iseseisvust ja Venemaaga liitumist ei tunnista maailm ega Ukraina. Selline segane olukord võib kesta veel pikalt. Jääb nagu Eesti NSVs, kus läänemaailm ei tunnistanud meie okupeerimist, aga elu käis Moskva pilli järgi.
Kas tulete nüüd kodumaale tagasi või vaatate, mis saama hakkab?
Ma praegu ikka vaatan. Otsest ohtu ju veel ei ole. Pealegi on väga huvitav, kuidas see ühest riigist teise minek käima hakkab, mida toob elu neile inimestele, kes nii suure hõiskamisega Venemaa rüppe saada tahtsid. Pill tuleb pika ilu peale. Krimmi elanikud juubeldavad, aga ülejäänud Ukraina on tänu Venemaa aktsioonidele liitunud ühtseks tervikuks, neid on konsolideerinud ühine vaenlane. Isegi need, kes olid varem Janukovõtši poolt, on nüüd selja keeranud ja leidnud, et Venemaa on läinud üle piiri. Ukraina on ukrainameelne.
Elatakse valusalt läbi, et vennasrahvad teineteise vastu on tõusnud?
Šokk. Ukrainlastele on see täielik šokk, et lahti on läinud peaaegu vennatapusõda. Seda ukrainlased ei oodanud, aga tekkinud on üldrahvalik viha. Nii nagu venelased kutsuvad ukrainlasi hohollideks, kutsuvad ukrainlased venelasi moskaalideks. See on üldrahvalik viha moskaalide vastu.
Kas enamik Krimmi elanikest tunneks rõõmu, kui Ida-Ukraina okupeeritaks?
Jaa, muidugi! Nad oleksid kõik selle poolt, et olekski kõik üks suur emake Venemaa.
Millist seisu ennustate kuu aja pärast?
Arvan, et formaalsused on õiendatud, Krimm on liidetud Venemaa külge, aga praktiliselt oleme umbes samas seisus nagu praegu... kui muidugi sõda ei tule. Ma ei tahaks seda uskuda.