Alustan etteruttavalt sellega, mida kirjutaksin muidu oma loo lõppu: artikli autor avaldab oma isiklikke, piltlikke ja hüpoteetilisi arvamusi ega väljenda nendega kellegi teise seisukohti.
Hannes Võrno: kuus või seitse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen mänginud – mitte just palju – lihtsamaid ja meelelahutuslikke seltskondlikke kaardi- ja lauamänge. Bridži pole ma mänginud lihtsalt põhjusel, et ei oska. Olen elus hea seltskonnaga kord või paar kasiinost läbi astunud ning pisikeste panustega püüdnud mõista seda tunnet, mis rähnipoja puu otsa viib. Ühtesid kindlasti võidujanu, teisi kiire rikastumise soov, kolmandaid igavus või hasart. Kedagi kindlasti ka kättemaksuhimu ja kihk kunagi kaotatu tagasi võtta.
Olen mõne korra ka pokkerit mänginud. Õnneks või õnnetuseks ainult mängurahaga panustades. Pokkerit ma tegelikult ei oska. Sellegipoolest on see tekitanud mängulusti. Kaotada pole ju midagi peale aja, ja võita pole üldse midagi, kui nii võtta.
Praegu Euroopas toimuv on liiga tõsine asi, et seda hasart- või lauamänguga võrrelda. Sellegipoolest õhkub sellest eemaltvaatajale aina kasvavate panustega pokkeripartiid meenutav kruvimine. Üks tõstab panuseid pidevalt, ning arvata on, et ta usub tulevat
Straight, mastirida.
Teine mängib ja tuleb kaasa. Teades, et alustaja juba temale omaselt ja traditsiooniliselt sageli rohkem blufib, on ta oma One Pair’i ehk ühe paari suhtes parajasti enesekindlalt lootusrikas. Kõik on veel täiesti lahtine.
Kui esimest kolme kaarti piilumiseks kergitada, on näha, et väljakutsujal on tõesti nii poti kaheksa, ruutu üheksa kui ka ärtu kümme. Võit suures isamaasõjas, Nõukogude Liidu lagunemine ning Euroopa hingamisaparaadi gaasijuhe. Need on juba aastaid väga kõvad kaardid eriti mängija kodukasiinos ja mõnede vanade, aga ka uute sõprade mängulauas.
Teisel on emandapaar ning risti seitse ehk piltlikustades: NATO ja EL ning maailma arvamus. Avatud kaardid mängulaual on tubli soldat ja kaks kuut. Kes või mis need olla võivad, pole praegu, nende niikuinii segipaisatud reeglite interpreteeringu puhul peamine, aga ütleme siis, et Valgevene, Gruusia ja Ukraina.
Seis on mõlema mängija jaoks pentsik. Esimene vajaks hädasti seda seitset – maailma arvamust, mis on teisel käes; ning too omakorda oleks õnnelik, kui kaks paari, emandad ja kuued ehk NATO ja EL ning Gruusia ja Ukraina, töötaks. Soldatist pole hetkel kellelegi abi ega kasu.
Kes on laua taga poker-face, pole ilmselt põhjust kahelda, kuid arusaadavalt ei loobu veel kumbki. Mängu saatuse näib määravat see, kas esimene mängija talitab nagu agent 007, kes teeb iga uue väljakutse ees liikumatute närvidega nägu, sest temale kasutada antud teemant-krediitkaardil ei näi olevat limiiti. Või tõstab teine mängija oma panused – All-in –, et külmutada segav ja ülbe naeratus esimese mängija kiibitsejate nägudel. Üks kaart ongi veel laualt puudu.
Kui see tuleb seitse – ärtu seitse ehk teist värvi maailma arvamus –, on mäng mängitud. Kui tuleb kuus, pöördub mäng teise mängija poole. Et otsustada, mida teha edasi, peaks olema selgeks mõeldud kaks asja. Kes või mis on kaardipaki kuus ning kui Full House ehk maja on koos, siis mis edasi?
Seepärast tundub praegune hetk olevat väikeste, aga otsustavate kaartide teha.
Öeldakse, et laps omandab mängu kaudu kõik eluks vajalikud tarkused. Ühest sirgub see, teisest teine. Kõik on ühtviisi armastusväärsed, kordumatud ja olulised. Seepärast selle väikese pokkeriülesande püstitasingi, et oleks mõelda, mis saab sel või teisel puhul. Mida arvad sina – kes on see nii vajalik ja puudu olev kuus? Mõtle rahulikult, see pole nii lihtne, nagu tahaks kohe pakkuda või juba arvatud.