Lätis leiab nostalgiahetki, mis Eestis juba kadunud

Ungurmuiža mõis. Foto: Aime Jõgi

Mis võiks olla see, mis jääb eestlast kummitama pärast kolme päeva ning 1000 kilomeetrit Põhja- ja Ida-Lätis? Ehk siis – mille peale ka takkajärele võiks heldinult ohata või vaimustunult imestada. Lühike vastus on: inimesed.

Tegelikult on iga maanurgaga nii, et see muutub huvitavaks niipea, kui õpid seal tundma kedagi, kellele saad vaadata silma ning küsida, mida ta teeb ja kuidas tal läheb.
Kuidas siis lätlastel läheb?

Põhja-Läti ehk Vidzeme turismiassotsiatsiooni esimees Raitis Sijts vastab selle peale nii, et lätlane usub väga, mida valitsuspoliitikud talle ette ütlevad. Kui nemad kurdavad, et riik on upakil ja kõik on halb, siis laseb lätlane pea norgu ja kurdab koos nendega. Kui aga märgitakse, et nii hull enam ei olegi ja juba läheb paremaks, on lätlane kohe rõõmsam, ja ennäe imet – tal lähebki paremini.

Lätlased sõidavad Eestisse palju parema meelega kui eestlased Lätti. Kui lätlane võrdleb oma põhja- ja lõunanaabreid, siis Leedu on lihtsalt Leedu, aga Eesti on välismaa.

«Lätlastele Eesti meeldib,» ütleb Raitis Sijts. «Teil on ju merigi soojem kui meil, mis sest, et asute põhjas. Ja teil on saared... Ja meie võime pingutada palju tahes, aga teie ei hakka Lätist kunagi nii palju rääkima, kui meie räägime Eestist.»

See avaldus mõjub eestlasele muidugi kõrvu paitavalt. Seepärast proovin nüüd natuke teha seda, mida eestlane naljalt ei tee. Rääkida Lätist.

Läti mõisad

Läti mõisad on omaette teema. Hästi hoitud mõisaarhitektuur on Läti riigi suur rikkus ja kohalesõitmist väärt ettevõtmine.

Näiteks see 18. sajandist pärit puidust mõisaansambel Ungurmuiža asub Põhja-Lätis, Sigulda ja Valmiera vahel.

Jalutuskäik neis päikese käes soojaks köetud puitpõrandatega tubades, vaated rõdult aiamajakesele ja aiast mõisamajale on puhkus hingele ja vaimule. Rikkalikud  maalingud otse palkseintel on meeliülendavad, nii et sõnu nende kirjeldamiseks ei jätku.