Juhtkiri: ükski maja polnud leinata

Nõukogude võimu korraldatud massiküüditamised 1941 ja 1949 on genotsiid

Pealkiri on Marie Underi ühe värsirea ümberütlemine. See on pärit luuletusest «Jõulutervitus 1941» ja pühendatud Eestist üle käinud esimesele küüditamislainele, mille vastselt kinnistunud Nõukogude okupatsioonivõim oli sama aasta juunis ette võtnud. Enam kui 10 000 inimeselt rööviti kodu, mehed eraldati peredest, arreteeriti ning saadeti mädanema vangilaagritesse, naised ja lapsed aga asumisele Siberisse. Selle apokalüpsise kordumise hirmus põgenes 1944. aasta sügisel, kui oli selge, et nõukogude võim tuleb tagasi, üle mere 70 000 eestlast, kellest märkimisväärse osa moodustasid haritlased. Nemadki jäid kodutuks ja pidid võõrastel maadel alustama oma elu otsast.

Ja see kordus! Täna 65 aastat tagasi asutati loomavagunites Siberi teele 20 000 eestlast, enamasti naised ja lapsed. Neilt võeti tulevik, mis oli seemnena külvatud iseseisvas Eesti riigis. Isegi siis, kui nad kümme aastat hiljem pääsesid tagasi kodumaale, ei olnud neil õigust oma kodukohale, külale või linnale. Neile tehtud ülekohut pidi hakkama korvama hoopis seesama Eesti Vabariik, mis pooleks sajandiks oli määratud varjusurma. Sest nõukogude võim ise ei kahetsenud midagi. Rehabilitatsioon jäi vormiliseks.