Meil kõigil on küüditamisega omad mälestused. Ühed on pidanud ise jätma maha kodu ja sõitnud loomavagunis kaugesse tundmatusse. Teised on näinud pealt naabrite või lähedaste äraviimist. Kolmandad on kuulnud Eesti rahva kallal toime pandud koledustest oma lähedaste käest. Kindel on aga üks: me peame seda mäletama, et need õudused enam ei korduks. Sellised mõtted kõlasid eile Pepleri tänavale «Rukkilille» mälestusmärgi juurde kogunenute suust.