Sünge mälestus tõi «Rukkilille» juurde

Risto Mets
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sünge mälestus küüditamisest tõi inimesed «Rukkilille» juurde.
Sünge mälestus küüditamisest tõi inimesed «Rukkilille» juurde. Foto: Kristjan Teedema

Meil kõigil on küüditamisega omad mälestused. Ühed on pidanud ise jätma maha kodu ja sõitnud loomavagunis kaugesse tundmatusse. Teised on näinud pealt naabrite või lähedaste äraviimist. Kolmandad on kuulnud Eesti rahva kallal toime pandud koledustest oma lähedaste käest. Kindel on aga üks: me peame seda mäletama, et need õudused enam ei korduks. Sellised mõtted kõlasid eile Pepleri tänavale «Rukkilille» mälestusmärgi juurde kogunenute suust.

Südapäeval Pauluse kirikus alanud mälestusjumalateenistuselt sammus leinalippudega ehitud rongkäigus «Rukkilille» juurde kõnekoosolekule mitusada inimest. Suurem osa neist selles eas, et mäletada aega 25.–30. märtsini 1949. aastal.

«Meie perel on võrreldes paljude teistega läinud ehk isegi kergesti,» leidis teiste seas mälestusüritusel sõna võtnud Tartu linnavolikogu esimees ja ajaloolane Aadu Must. «Siberisse jäi üksnes minu vanavanaema, 81-aastane memm, kes aidati lahkesti vagunisse,» kõneles ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles