Wes Andersoni üksildaste südamete hotell

Suurepäraseid näitlejaid ei jõua filmis «Grand Budapest Hotell» kokku lugeda. Foto: Repro

See film saab üksnes võimendada kõigi Wes Andersoni austajate vaimustust ja süvendada tema põlastajate ükskõiksust, sest siin on olemas kõik, mida tavaliselt selle režissööriga seostatakse: maniakaalne sümmeetria, piinliku täpsusega paika pandud stseenid ja ekstsentrilised tegelased.

Filmile pealkirja andnud ehitis kõrgub oma pastelses hiilguses Zubrowka-nimelises riigis ning on saanud tunda nii häid kui ka halvemaid aegu. Kogu film on üles ehitatud nagu keeruline laegaste süsteem, kus laekad ükshaaval avanevad, või nagu mitmekihiline kreemitort. Algab see aga kirjandusest, sest filmi autorid tunnistavad, et nad on saanud inspiratsiooni Stefan Zweigi eluloost ja tema novellidest.

Samuti näeme esimestes kaadrites Kirjanikule püstitatud mälestussammast, millele tuleb austust avaldama keegi tütarlaps, raamat käes. Ja raamatu kaanel on muidugi pealkiri «Grand Budapest Hotell». Seejärel näemegi juba Kirjanikku (Tom Wilkinson), kes omakorda meenutab enda nooremat mina (Jude Law).