Kui sada, isegi veel 30 aastat tagasi lõi looja loo – olgu heli-, pildi- või sõnakeeles –, sai ta sellele kõige kiirema tagasiside avalikkusele esitamisele järgnenud päeva ajalehest. Teise kolleegi või lihtsalt kuulaja-lugeja arvamust võis ta kuulda ka kohvikus või tänaval. Kui looja ei tahtnud end segada lasta, siis ta ei lugenud järgmise päeva ajalehti ning kohvikust ja tänavalt hoidus mõnda aega eemale.
Tänapäeval – ja iga aastaga üha enam – ei ole loomingu avalikkuse ette jõudmise ning sellele tagasiside vahel mingit ajalist piiri – hetkega võib keegi kusagil säutsuda, kas talle meeldis või mitte. Internetiavarustes säutsudes on eriti «tore», kui seda saab teha anonüümselt, ilma nimeta. Pritsi näppude alt välja, mida tahad, tajumata, kui haiget võid kellelegi teha. Paksuks parkunud nahaga poliitikud ja teised avaliku elu inimesed ei lase end häirida. Looja, kes vahel harvagi ettevaatamatusest sotsiaalmeediasse või kommentaariumidesse siseneb, võib saada haiget ja südamepõhjani häiritud.