Üleeile, 27. märtsil möödus aasta priiuse põlistumise päevast – meie praegune vabaduspõli saab aina pikemaks eelmisest, sõjaeelsest. Kuulume maailmas nende suhteliselt väheste väljavalitute hulka, kes saavad end nimetada riigirahvaks, peremeheks omal maal. Akadeemik Peeter Tulviste on juhtinud tähelepanu tõsiasjale: eestlastel on üsna tugev rahvustunne, kuid nõrk oma riigi tunne. Mis on selle põhjus? Muidugi ajalugu.
Vahel räägime endist kui riigist, kes on hiljuti jõudnud noorukiikka. Mõni koguni meenutab omariikluse algust – 1990ndatest aastatest ... 18 691 päeva Nõukogude ja Saksa okupatsiooni tegid oma töö meie teadvuse, meie ühismälu kallal. Kaugeltki mitte kõik eestlased ei kuulanud ragisevast vastuvõtjast Ameerika Häält või Vabaduse Raadiot. Need, kes seda siiski tegid, teadsid, et peakonsul saadiku ülesannetes Ernst Jaakson tervitas igal aastal 24. veebruaril oma kuulajaid kui Eesti Vabariigi (ja mitte N. Liidu) kodanikke. Eesti Vabariik eksisteeris de iure.