Nõukogudeaegse Eesti arhitektuuri ühe tähelepanuväärse näite, Sakala keskuse lammutamine Tallinnas ajendas muinsuskaitseametit võtma meetmeid XX sajandi arhitektuuripärandi kaitseks ja esimese sammuna kaardistatakse huvitavamad nõukogudeaegsed, aga ka eesti- ja tsaariaegseid hooneid.
«Asi tõusis päevakorda juba eelmisel aastal põhjusel, et nõukogudeaegsetest ja ka ennesõjaaegsetest objektidest ei ole paljud väärtuslikud rajatised kaitse all,» rääkis töörühma üks liige Lilian märkis Hansar Oma Saarele.
Tema sõnul teevad inventeerijad selle aasta lõpuks ettepaneku, millised hooned tuleb võtta kaitse alla või arvele.
Muinsuskaitseametil on väärtuslikest, kuid kaitse alla võtmata objektidest nimekiri ning kui kellelgi tekib mingi hoonega, mida näiteks tahetakse lammutada või ümber ehitada, probleeme, siis tuleb pöörduda muinsuskaitseinspektorite poole, kes asja kontrollida võtavad.
Töörühma üheks ettepanekuks on miljööväärtuslike alade koostamine ja kaardistamine.
Kaitse programm keskendub perioodile 1870-1991
XX sajandi ehituspärandi kaitsmine on üks problemaatilisemaid valdkondi muinsuskaitses ja seda enamikus maailma riikides. Peamise põhjusena tuuakse välja, et see on veel väga noor pärand. Teise maailmasõja järgse ehk nõukogudeaegse arhitektuuri hindamisel lisanduvad veel ideoloogilised ja isiklikud põhjused.
Muinsuskaitsjate sõnul on oluline mõista, et hoolimata nii isiklikest läbielamistest kui ka meelestatusest nõukogude aja suhtes, on tolleaegne ehituspärand siiski n-ö ajalooline dokument, mida peab säilitama tulevastele põlvedele.