Sirje Niitra: no millal siis?

Sirje Niitra Foto: SCANPIX

Sellise küsimusega survestavad vanemad, sõbrad ja tuttavad alatasa noori naisi. Eriti kui vanust on juba üle kahekümne viie. Vahel heidetakse seejuures ka uuriv pilk naise keskkohale, mis endiselt sale püsib. Paljude meelest on selline survestamine koormav ja piinlikkust tekitav. Halvimal juhul tekitab see trotsi: «Mis mõttes, mis see teie asi on, millal last tahan!»

Esimene laps pidi ise tulema ja see sünnib pea alati armastusest. Aga järgmised? Taastootmiseks (milline kole sõna!) oleks tarvis igal perel ilmale tuua need müstilised 2,1 last. Kuna aga kõik pered üle kahe lapse kasvatada ei saa või ei soovi, siis peavad teised selle võrra rohkem «pingutama».

Ei usu, et mõni paar seepärast kolmanda või neljanda või veel järgmisegi lapse muretseb (jälle imelik sõna, sest lapsed ei too ju mitte ainult muret, vaid ka hulga rõõmu), et riigi ees oma elanikkonna taastootmise kohustust täita soovib. Lapsed sünnitatakse ja kasvatatakse üles ikka enda jaoks ja selleks, et sugu jätkuks. «Tahan sinuga kunagi lapsi saada,» on ilusaim armastusavaldus, mida kuulda võib.