Konverentsil räägib oma loo patsient

Aime Jõgi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maria Tšerepaha ei jäta oma haiguse pärast midagi tegemata. See pilt on tema hiljutiselt Portugali reisilt. «Ma ei mõtle, et fenüülketonuuria on mu elus kui üks halb saatuse vingerpuss. See on ka midagi head, mis on mind õpetanud ja kasvatanud,» ütleb ta.
Maria Tšerepaha ei jäta oma haiguse pärast midagi tegemata. See pilt on tema hiljutiselt Portugali reisilt. «Ma ei mõtle, et fenüülketonuuria on mu elus kui üks halb saatuse vingerpuss. See on ka midagi head, mis on mind õpetanud ja kasvatanud,» ütleb ta. Foto: Erakogu

Maria Tšerepahat ei ole suutnud miski panna loobuma täisväärtuslikust elust ega ühestki unistusest, ka mitte ranget dieeti nõudev haigus, mis kannab keerulist nime fenüülketonuuria.

21-aastane Maria Tšerepaha õpib Tartu ülikooli kultuuriakadeemias huvijuhi ja loovtegevuse õpetajaks. Ta ise on kogu oma elu alati tegelnud enam kui ühe asjaga ning ütleb, et kõik, millega inimene kasvades kokku puutub, mõjutab teda.

Maria Tšerepaha elu on kõige rohkem mõjutanud aga ta haigus, mis avastati üheksakuuselt. Sel laupäeval astub ta üles rahvusvahelisel konverentsil «Erilise toiduga eriline elu», et rääkida sellest, kuidas on võimalik elu päriliku haiguse fenüülketonuuriaga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles