Eile tähistati Rock Cafes pisut pidulikumas toonis Vennaskonna albumi «Võluri tagasitulek» olemasolu teise dekaadi täitumist. Tagasitulekud on huvitavad asjad. Kõik me ootame, et vana sõber jälle meid külastaks, käe otsas Vikerkaare tort ja kotis ühine lemmikpeet. Kuid kui rõõmus kohtumine siiski lõpuks aset leiab, on kerge pettumusehelk, et sõber on vanaks jäänud ja tema naljad pisut panetunud. Õnneks peitub sõbral kotis võlurikepp.
«Võluri tagasitulek» pole kindlasti Vennaskonna kõige hititiinem väljaanne («Usk. Lootus. Armastus») ega ka kõige terviklikum plaat («Vaenlane ei maga»). Siiski peitub siin kaks lugu, milleta me Vennaskonna olemust ette ei kujuta. Esmalt nostalgiline «Pille-Riin», igavese teismelise lugu, kus saab kokku helge unistus ja häbelik erootika, kus on värvimata puumajad ja lumes sahisev soome kelk. Aguliromantika, mida me üritame endas eitada, aga mis puidukõvalt on jätkuvalt meis olemas.