Juhtkiri: kuhu me õieti kuulume?

Enam kui sada aastat on möödunud Noor-Eesti rühmituse kuulsast hüüdest: «Rohkem euroo­palist kultuuri! Olgem eestlased, kuid saagem ka eurooplasteks!» Ja aeg on näidanud, et me oleme seda tõepoolest alati tahtnud. Suutsime kõige kiuste olla euroopalikuks aknaks isegi 20. sajandi rahvaste vanglale, Nõukogude Liidule. Raudsete trellide taga olid inimlikud väärtused nihkes ning nagu teisitimõtlejad, nii said seda vahetult tunda ka kõik need, kes polnud «normaalsed».

Mitmes mõttes igati euroopalikus Eesti Vabariigis ei ole alaväärtuslikke inimesi ja just seepärast oleks aeg ka edasi liikuda kooseluseadusega, mis eelnõuna nüüd riigikokku jõuab. Esiteks on see üldinimlik. Teiseks, nagu on juhtinud tähelepanu ka õiguskantsler, ei ole praeguses õigusruumis tagatud elukaaslaste kaitse, sõltumata nende soost.

Me oleme sageli oma hirmude pantvangis ning näeme pilte, mida meile ette joonistatakse. Päriselus ei ela me nende piltide järgi. Ksenofoobia, rassism, sallimatus üldse on enamikule eestlastest võõras, isegi tülgastav. Ja me kardame palju vähem, kui võiks arvata. Juba kaks aastat tagasi oli 46 protsenti küsitletutest nõus (Turu-uuringute ASi avaliku arvamuse uuring), et seadus peaks võimaldama ka samast soost elukaaslastel kooselu ametlikult registreerida.