Arko Olesk: tabamatu tõde

Arko Olesk
, TLÜ/Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arko Olesk.
Arko Olesk. Foto: Mihkel Maripuu

Ajaloo esimene valedetektor olevat olnud ­eesel. Juba 2500 aasta eest kasutasid India preestrid varga paljastamiseks lihtsat nippi: kahtlusalustele öeldi, et telgis on võlueesel, kes pistab kisama, kui teda sikutab sabast ebaaus inimene. Ausa inimese tõmbe peale eesel aga vaikib. Mehed pidid ükshaaval käima pimedas telgis eeslit sabast sikutamas. Nende teadmata olid preestrid eesli jõhvid lambitahmaga kokku määrinud ning varas paljastati hiljem meeste käsi uurides: süüdlase käed olid puhtad, sest tema polnud julgenud saba puutuda.

Tänapäevaste polügraafide esivanem sündis 120 aasta eest, mil itaalia kriminoloog Cesare Lombroso – seesama, kes uskus, et kriminaalsus on kaasa sündinud ja väljendub muu hulgas kolju mõõtudes – hakkas mõõtma kahtlusaluste vererõhku ja südame löögisagedust.

Sellest hetkest leidis inimese igiomane usk, et valetajad reedavad end alati mingil moel, mehhanistliku väljenduse. Kui aparaadid ei eksi, nad on objektiivsed, miks ei võiks neist saada otsustajad süü või süütuse üle.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles