/nginx/o/2016/11/23/6104787t1he9a3.jpg)
/nginx/o/2014/04/18/2969198t1hab88.jpg)
Mai Murdmaa lugu on suurem, kui dokumentaalfilm «Ballettmeister» välja näitab.
Tellijale
Kunst põleb temas ereda leegiga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
New Yorgis kohtuvad Mai Murdmaa ja Mihhail Barõšnikov. On, mida meenutada. Möödas on 40 aastat sellest, kui Peterburi Maria teatris tuleb välja Mai Murdmaa seatud «Kadunud poeg», mille peaosas Barõšnikov tantsib. Samal 1974. aastal põgeneb viimane läände. Kui Murdmaa ise neli aastat hiljem esimest korda USAsse sõidab – sugulastele külla; kuidas ta sinna lastakse, ei tea ta siiamaani –, kohtub ta uuesti nii Barõšnikovi kui ka teise ärakargaja Natalja Makarovaga, kes teevad talle ettepaneku sinna jääda. Murdmaa keeldub – laste pärast! Hiljem jätkub suhtlus kirja teel, kus kasutatakse nn vitamiinide keelt: üks vitamiin tähistab üht, teine teist väljasõiduvõimalust. Sinnapaika see jääbki.
Tagantjärele meenutab Murdmaa, kuidas ta oli tolleks hetkeks jõudnud vaimsesse ummikseisu nii elus kui ka loomingus, kliinilisse depressiooni, kus ta tundis, et ei saa oma võimeid realiseerida ja peab kogu aeg tegema kompromisse. «Olla üksinda suures N. Liidus, püüda siin üksinda midagi liigutada… /---/ Muidugi on see ruineeriv!»