Kollane maja hoiab väikest Vao küla elus

Mustanahaline mees istub üksi päiksest sooja seina ääres ja lõpetab sigaretti. Punane vatiinjope kõrgele üle krässus juuste tõmmatud, vaatab ta saabuvaid ajakirjanikke altkulmu ega viitsi enam ammu millegi peale üllatuda. See on tüdimus ootamisest, mis noore mehe selja veidi kühmu ajab, mitte kõle Eesti kevad.

Elevandiluurannikult pärit Ibrahim nägi arvutit esimest korda Maarjamaal, aga on ise juba korduvalt uudistesaates selle ekraanile sattunud. Abi pole sellest olnud, sest kohtud mäluvad tema varjupaigataotlust juba kolmandat aastat. Sellega on ta keskuse pikaaegseim elanik ja teeb isegi juhatajale silmad ette. Vanima olijana tunneb ta moraalset vastutust kosta oma 23 saatusekaaslase eest.

«Need inimesed tulevad teie riiki ja istuvad siin. Ei tee midagi. Ajakirjanikud tulevad ja teevad pilti. Minu riigis on palju inimesi ja nad kannatavad,» kurdab automehaanikust Ibrahim napis inglise keeles. Tema soov on lihtne: pagulasstaatus ja võimalus lõpuks ometi tööd teha. «Nad ütlesid, et kui tahad paberit saada, pead seda keelt õppima. Ma vastasin, et okei, hakkan peale.»

Kodusõja küüsis vaevlevalt Elevandiluurannikult pages kirjaoskamatu Ibrahim enda sõnul 2011. aastal otse Tallinna. Et sõit läheb Eestisse või mis see Eesti üldse on, ei olevat keegi talle toona öelnud. Laevale saabunud piirivalvurid tuvastasid, et ta on 26-aastane, aga tal pole ühtki dokumenti ega sidet omastega.

«Nad ütlesid, et kui tahad paberit saada, pead seda keelt õppima. Ma vastasin, et okei, hakkan peale.»

Iga hommikut alustab mees sellega, et kontrollib, kas on uudiseid sõja vaibumisest kodumaal või tema varjupaigataotluse rahuldamisest Eestis. Kedagi, keda sõbraks lugeda, Ibrahimil pole, sest enamik Vao külas asuva keskuse asukaid räägib araabia, tema aga prantsuse keelt. Pealegi, nad tulevad ja lähevad, tema aga jääb. Ühisele lainele jõutakse õhtuti, kui suurem osa varjupaiga meestest külaplatsil eesti poistega vutti mängib. Kaks korda nädalas on keeletunnid, ülejäänud aeg venib tegevusetult. «Käin Rakkes ja Väike-Maarjas. Ostan pileti ja tulen tagasi,» seletab mees.

«Sel põhjusel ma aeg-ajalt olengi õnnetu. Inimesed tulevad otse teie riiki, neil ei ole kooliharidust. Te peate neile inimestele ütlema «Tere tulemast!»,» veenab Ibrahim mind ja vaatab küsival pilgul, kas tema eesti keel ka täppi läks. Nii ja naa, kui aus olla.

Kui majutuskeskusesse sisse astume, siis sellist elufilosoofilist painet enam ei kohta. Avatud ustega helgete ruumide vahel sibavad lapsed, noored sudaanlased Omar ja Adam vaatavad aga puhkeruumis uusimast nutitelefonist wrestling’ut. Miski nende olemises ei reeda, et just nemad on mehed, kes tänavu kargel 15. jaanuaril suveriietes üle Piusa jõe Eestisse tulid ja selle käigus ühe rahvuskaaslase kaotasid. 

Taamal arvutist araabia kaunitari muusikavideot jälgiv tumedanahaline sell laulab aeg-ajalt üle toa ennastunustavalt pala refrääni kaasa ega tee meid märkamagi.

Maja õbluke blond perenaine Jana Selesneva loendab, et tema hoole all on 24 asukat, valdavalt Sudaanist ja Süüriast. Teiste hulgas on pagulaskeskuses ka kolm last, kellest üks, üheksa-aastane albaania tüdruk, käib Kiltsi põhikoolis. Lisaks juhatajale on ametis ainult sotsiaaltöötaja-keeleõpetaja. Öösiti ja nädalavahetustel on majas küll valvurid, aga seda rohkem riigihanke nõuete pärast, sest korda rikkuma pagulased ei kipu.

«Kõige tähtsam keel on siin ikkagi kehakeel,» kirjeldab Selesneva seda, kuidas keelte paabelis toime tulla. Paljud uued tulijad ei oska inglise keelt ja seda hakatakse õpetama eesti keelega kahasse. Tallinnas elav araabia keele tõlk on Skype’i vahendusel majas sage külaline.

«Nimedega ongi nii, et Mohamedid saan selgeks, aga siis tulevad järgmised Mohamedid. Nad ise naeravad ka, et Adameid on meil praegu kolm ja tuleb numbritega nimetada. Aga kui Mohamediks nimetada, siis ütlevad kõik «jaa»,» kirjeldab Selesneva.

Selle eest, et toit laual ja toad puhtad oleks, vastutavad pagulased ise. Riik maksab neile toimetulekupiiri suurust toetust ehk 90 eurot kuus, lisaks üheksa eurot esmatarbekaupade jaoks. Transport politsei- ja piirivalveametisse või perearstile on tasuta, samuti jooksev arstiabi. Hammaste või vanade vigastuste ravi maksumaksja aga ei korva.

Mida 90 euroga tehakse? Vao elanikud teavad, et pärmi ja kana ei maksa poest küsida, sest pagulased on reeglina need juba ära ostnud. Ahjud huugavad majas mitu korda päevas ja nii pole imestada, et tubadest idamaised koriandri- ja kardemoniaroomid levivad. Ka igapäevane pita-sai tuleb oma ahjust ja sellel lastakse üheskoos hea maitsta.

Selesneva meenutab, et keskusest on läbi käinud isegi arste ja kunstnikke, kuid enamik on ametilt ikka mehaanikud, õmblejad või kokad. Pagulased ei ava end kuigi kergesti, sest nad on enamasti kriisikolletest ja on juhtumeid, kui nad vajavad psühhiaatri abi ja tablette.  

«Päris paljud räägivad ikka oma loo ära. Alguses kohe seda ei ole, kui nad on kuu-paar olnud, siis avanevad,» sõnab juhataja. Üks eredamaid tegelasi oli 50-aastane austraallane, kes tegi Illukal varjupaigas peenraid ja külvas aiasaadusi. «Talle meeldis väga Eestis, ütles, et väga ilus loodus, ja oli loodusmehe tüüp.» Varjupaigataotluse komisjon ei pidanud seda siiski piisavaks põhjuseks, et anda mehele luba Eestis elamiseks, ja austraallane teeb peenraid nüüd kodumaal.

Selesneva nendib, et kõige enam teebki pagulastele tuska ootamine, sest tööl ei või nad käia enne, kui on saanud positiivse otsuse. Samal ajal tuleb kella kümnest õhtul kuni kuueni hommikul viibida keskuses. Tavaliselt tuleb otsus kuue kuu jooksul, aga kui eitav otsus Eesti Inimõiguste Keskuse abiga kohtus vaidlustatakse, võib lahendi saamine võtta aastaid.

Mõni otsustab nädal pärast saabumist, et ei vaja varjupaika, ja sõidab koju tagasi. Need, kelle olukord seda ei luba, otsivad tegevust Väike-Maarja spordihoonest ja noortekeskusest. Seal käiakse ka postkontoris, et kodustele kirju või raha saata.

«Igatahes etemad kui kohalikud. Siin on kohalikega rohkem probleeme kui nendega,» annab Vao katlakütja Trestip pagulastele naerulsui heakskiitva hinnangu. Kui aus olla, on Trestipil majutuskeskuse ees väike tänuvõlg – kui keskust poleks jaanuaris külasse kolitud, oleks katlamaja kinni pandud ning mees kaotanud töö ja teised majad sooja. See on nüüd küla ilusaim hoone ja hoiab Vaol elu sees.

Nüüd paneb Trestip paar korda päevas sae seisma ja uudistab, kuidas uued asukad sandaalides küla peal jalutavad. «Nendega ei oska ju rääkida – ma ei tea, mis keeles. Naersin, et Somaalia ja Valgevene suhtlevad omavahel, aga mis keeles, aru ei saa.»

Väike-Maarja valla noortekeskuse juhatajal Meeli Veial läheb pagulastest rääkides silm särama. Mitmekümnekesi on tehtud pannkoogiõhtuid ja käidud orienteerumas, Ibrahim silkab sageli neile piljardit mängima või motohalli.

«Ta tuli sisse ja ütles «Privet!». Ma ütlesin, et nüüd ei ole enam «Privet!», vaid nüüd on juba «Tere!»,» meenutab Veia seda, kuidas Ida-Virumaal Illukal veedetud aastad Ibrahimile oma jälje jätsid.

Veial on hingel praegu Kiltsi põhikoolis õppiva üheksa-aastase albaania tüdruku Amanda saatus. Tüdrukul on eesti keel nii puhtalt suus, et elamisloast ilmajäämine oleks traagika. «Mul on mure, et mis tast edasi saab? Kui nad saavad selle loa siia jääda, siis on ju hästi, aga kui ei saa? Eestis oleks tal ju suured võimalused,» arutleb ta.

Eelmisel aastal anti pagulase staatus seitsmele taotlejale, tänavu on selle saanud juba kuus inimest. «Eks masendust on ka mingitel hetkedel, aga üldiselt on kõik rõõmsad,» kirjeldab juhataja Jana Selesneva. Parimad päevad tema töös on need, kui keegi saab positiivse otsuse. «Siis istume, tehakse kooki ja kõik õnnitlevad.»

Kui Postimees end pärastlõunal minekule seab, saabub koolibuss ja Vao küla jütsid valguvad kodudesse laiali, et ranitsad ära panna. Seda vaid mõneks minutiks, sest kollase maja Sudaani poisid on õues juba pallimänguks valmis.

Ibrahim astub ligi ja ütleb, et pilte temast võib ka sel korral kasutada, aga vaid ühel juhul: «Kui te minu loo ära kirjutate.»


Majutuskeskus Vao külas

•    Keskus loodi Eestis 1998. aastal.

•    Alates 2000. aastast asus see Illukal, Vao külla koliti tänavu jaanuaris.

•    Renoveeritud majas on seitse 2–4-toalist korterit, sealhulgas kaks peretuba.

•    Kunagise kortermaja renoveerimiseks kulus 275 000 eurot.

•    Majutuskeskuses viibivad varjupaigataotlejad menetluse ajal. Kui taotlus saab eitava vastuse, saadetakse nad kinnisesse väljasaatmiskeskusse.

•    Praegu on Vaos 24 varjupaigataotlejat Sudaanist, Süüriast, Somaaliast, Koso­vost, Venemaalt, Elevandiluurannikult, Albaaniast ja Kuubalt.

•    2013. aastal andis Eesti varjupaiga kokku seitsmele taotlejale. Lisaks said elamisloa varjupaiga saanud inimeste kolm perekonnaliiget.

Tagasi üles