Looduse meelevallas

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ch’idzigyaaki varivaim (Ragne Pekarev), Ch’idzigyaak (Anne Veesaar), Sa’ varivaim (Maria Soomets) ning Sa’ (Terje Pennie).
Ch’idzigyaaki varivaim (Ragne Pekarev), Ch’idzigyaak (Anne Veesaar), Sa’ varivaim (Maria Soomets) ning Sa’ (Terje Pennie). Foto: Gabriela Liivamägi

Ka Eesti eesmärk ei ole pelgalt «ellu jääda», vaid elada. Seda «Kaks vana naist» õpetabki.

Mul on juba ammu olnud ulm ja olen seda paljudele rääkinud, et juhtivatel kohtadel võiks olla ainult naised. Milleks soo­kvoodid ja muu poolik lahendus? Mehed on viimased 10 000 aastat juhtinud ja mitte midagi pole välja tulnud, andkem nüüd naistele võimalus! Arvo Valtoni tõlkest teeb Merle Jääger dramatiseeringu ja lavastuse ning viljad on kohe näha!

Täpselt nii see tükk algab – indiaanipealik heidab kaks vana naist välja, sest talv on varajane ja karm ning toidupoolist napib. Jäetakse maha, sest siis on ülejäänutel suurem võimalus ellu jääda. Kas ikka on? Keegi ei julge pealiku vastu minna.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles