Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/03/25/11895150t1h2d30.jpg)
/nginx/o/2014/04/25/2986444t1hd056.jpg)
Arturi šašlõkibaar Viitnal pole muidugi mingi arhitektuurimälestis. Vähemalt praegu veel mitte. Aga möödunud laupäeval seal puhkenud tulekahju tõi isegi veerand sajandit hiljem paljudele inimestele meelde Viitna kõrtsi salapärase süttimise. Šašlõkibaari päästetööde uudisedki lõppesid lausega: «Ka Viitna kõrts on maha põlenud, see juhtus 1989. aastal.»
Hoole ja armastusega 1978. aastal restaureeritud rookatusega Viitna kõrts oli nõukaajal legendaarne söögikoht. Sinna veeti Tallinnast sageli väliskülalisigi, kui ENSV peremehed, enamasti vaevu kohalikku keelt purssivad Venemaa-eestlased tahtsid uhkeldada millegi eestipärasega.
Lahemaa pärl, Eesti suurim puukõrts langes tuleroaks ööl vastu 3. maid 1989. Tapa kooperatiivile kuulunud söögikoha töötajad lahkusid majast veidi pärast südaööd, aga kell üks öösel oli hoone Tallinna-poolne osa juba leekides. Seal asus vankrikuur, maast laeni täis paberpakendis toole. Kuuri väravad oli lukus, väravate ees seisis prügikast. Uurijad oletasid, et tuli sai alguse prügikastist ja pääses siis väravapiidas olnud avause kaudu hoonesse, mis hoolimata üheteistkümne tuletõrjemeeskonna pingutustest maani maha põles. Tulekahju tekkepõhjus jäi siiski lõplikult välja selgitamata, välistada ei saanud ka süütamist.
Viitna kõrtsi hävingust kirjutati 25 aastat tagasi päevalehtedes ainult üks pisike veeru-uudis, ja seegi ilmus Rahva Hääle viimasel küljel. Õnnetuste kajastamine ajakirjanduses oli aastakümneid keelatud olnud ja ajakirjanikel puudus vabamate olude saabudes harjumus sündmuskohale tormata. Uudised levisid kuulujuttudena suust suhu ja moondusid infonappuses veelgi hullemini kui tänapäeval infouputuses.
Nii teadsidki kohalikud elanikud varsti rääkida, et Viitna kõrtsi põletasid maha venelased. Päeval käidud veel ähvardamas, et kui kõrtsi sisse ei lasta (populaarsesse söögikohta pääsemiseks tuli tol ajal sabas seista või uksehoidjale pistist anda), siis paneme öösel tule otsa.
Mõni kuu enne Viitna kõrtsi põlemist oli Lasnamäel tules hävinud ajalooline Nehatu koolihoone, süütajaks ilmselt kohalikud pätid. Ja mõni päev pärast Viitna kõrtsi langes tuleroaks Kadrioru vana vahimaja.
Seda kõike oli korraga liiga palju rahva jaoks, kes oli mures oma kultuuri püsimajäämise pärast. Laulva revolutsiooni ajal avalikuks saanud kompartei kohutavate kuritegude taustal paistsid ka kõik viimaste aastate salapärased suurpõlengud ühtäkki tohutu vandenõuna, mille eesmärgiks näis olevat eesti kultuuripärandi sihikindel hävitamine.
Ööl vastu 13. oktoobrit 1982 oli süttinud Tallinnas Niguliste kirik. Põhjust ei suudetud välja selgitada. Ööl vastu 30. aprilli 1983 põles Mõisaküla kirik. Põhjust ei suudetud välja selgitada. Sama aasta 21. oktoobril süttis Tallinnas draamateater. Uurijate hinnangul sai tuli alguse järelevalveta jäetud prožektoritest. 10. aprillil 1984 hävisid vabaõhumuuseumis Sassi-Jaani talu ait ja rehielamu. Põhjuseks tahtlik süütamine, kurjategijat ei tabatud. 1987. aasta veebruaris põles vabaõhumuuseumis maha Kolga talu ait. Taas kahtlustati süütamist ja taas jäid süüdlased tabamata.
Nüüd, pärast Viitna kõrtsi põlengut, paistis see kõik ühtäkki KGB kätetööna. Rahvasuu meenutas samas seoses isegi nii kaugeid sündmusi nagu Halliste kiriku põleng (1959), Tartu ülikooli põleng (1965) ja Jaan Koorti skulptuuri «Metskits» purustamine.
Viitna kõrtsi hävimisest sai pöördepunkt. Enam ei saanud vaiki olla. Ajakiri Kultuur ja Elu avaldas 1989. aasta suve lõpul artiklis «Punane kukk rahvuskultuuri laastamas» pika loetelu kahtlustest, mida kroonis peatoimetaja Sirje Endre avalik pöördumine siseministri poole selgituste saamiseks. Kui isegi Niguliste põlengust oli Õhtulehes kirjutatud kõigest kuus rida (ja teistes lehtedes mitte ridagi), siis nüüd avaldas siseministeeriumi uurimisvalitsuse ülem Endel Mauer Kultuuris ja Elus mitmeleheküljelise ülevaate suurpõlengute põhjustest.
Tagantjärele võib üsna kindel olla, et kuskil ei tõmmanud tikku KGB karvane käsi. Rohkete õnnetuste põhjuseks oli enamasti ikka nõukogulik korralagedus ja hooletus.