Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2014/04/25/2986500t1h3ed0.jpg)
Koerad hauguvad. Nad häälitsevad haukudes, sest on nii loodud. Mis puutub aga inimestesse, siis vaikust tahab aeg-ajalt igaüks – vahet pole, kas nad siis armastavad koeri või ei salli neid. Koera haukumine ei piirdu koerapidaja elamispinna ega krundiga. Siit saavad alguse erimeelsused ja vastuolud, põhimõttelised ja igavesed. N-ö diplomaatilisel teel õnnestub sääraseid tülisid lahendada paraku harva. Enamasti jääb üks pool kannatajaks.
Näide klassikast. Eduard Bornhöhe loomingul põhinevas «Kuulsuse narride» loos ei saa isand Vesipruuli luulevaim lennata, sest teda häirib naabrist leiutaja Tatika peni. Satiirilise seiga lõpp kuulub tegelikult pigem musta huumori valdkonda, sest vaikus ei saabu enne vaese Pontu hinge taevaminekut. Narrid narrideks, ent paraku pole päriselus ette tulevad näited kaugeltki teistsugused.