Juhtkiri: seadus vaigistab koera

Foto: Urmas Nemvalts

Koerad hauguvad. Nad häälitsevad haukudes, sest on nii loodud. Mis puutub aga inimestesse, siis vaikust tahab aeg-ajalt igaüks – vahet pole, kas nad siis armastavad koeri või ei salli neid. Koera haukumine ei piirdu koerapidaja elamispinna ega krundiga. Siit saavad alguse erimeelsused ja vastuolud, põhimõttelised ja igavesed. N-ö diplomaatilisel teel õnnestub sääraseid tülisid lahendada paraku harva. Enamasti jääb üks pool kannatajaks.

Näide klassikast. Eduard Bornhöhe loomingul põhinevas «Kuulsuse narride» loos ei saa isand Vesipruuli luulevaim lennata, sest teda häirib naabrist leiutaja Tatika peni. Satiirilise seiga lõpp kuulub tegelikult pigem musta huumori valdkonda, sest vaikus ei saabu enne vaese Pontu hinge taevaminekut. Narrid narrideks, ent paraku pole päriselus ette tulevad näited kaugeltki teistsugused.

Kardetavasti ei õnnestu normaalses õigusriigis niisuguseid lahkhelisid lõpetada ühegi õigusaktiga, sest on vähetõenäoline, et kunagi võetaks vastu seadus või määrus, mis koerapidamise täiesti keelustaks. Tänavu 1. juulist jõustuva uuenenud korrakaitseseaduse rakendumisel saame teada, kuivõrd see regulatsioon midagi muudab.